Mida värki, Õlut ei olegi!!!

Need, kes uudistega kursis ei ole, siis mina olen juba pea 3 nädalat Eestis elanud. Autoga tulime Prantsusmaalt Eesti, kogu mu mööbli ja varaga.

Muide, tore on Eestis olla, sest televiisorist kuuleb nii palju Eesti keelt, et lust kohe olla. Muideks, praegult jooksevad Simpsonid... Arrrgghhh, mu lemmar...

Ahjaa, Liina, muretsesid, et mu blogi on kadunud. Mingi süsteemirike oli, saadeti sõnum ja sain enda kõik kontod tagasi...

Mul on esimene kelgutamine sel aastal ka tehtud. Kondid jäid terveks ja ootan juba järgmist korda. Jõuludega on mul üks hea asi veel südamel, mida tahan teistelegi rääkida. Nimelt on mul kodus jõulukalender, kus usinalt iga päev aknaid avan ja pisikese šokolaadiga enda suu magusaks teen!!!

See aasta kahjuks päkapikud ei käi, aga eks ma olen sellest juba välja ka kasvanud.:)

Küsimärgiga küsimus??

Kui keegi küsiks Sinult, et kas ma tohin su juukseid katsuda, siis kuidas reageeriksid Sina??

Loetud päevad tagasi kolis meie majja uus naaber, ta maandus oma kodinatega otse minu kõrvale. Noormehe nimi on Walid, 25 aastane ja ta on araablane. Ta käib korralikult tööl ja esmapilgul tundub okei olevat. Eile õhtul tutvusime natukene ja lõpuks ta küsis minult, et kas ta tohib mu juukseid katsuda, ma esimese hooga ehmatasin ära ja ei osanud midagi vastata, aga kuna taipasin, et tal on tõsi taga, siis lubasin. Ta tegi pika pai mulle ja ütles, et nii pehmed. Mind ajas asi ikka päris muigama, rääkisin sellest õhtul enda alt naabrile ka ja siis naersime selle üle. Ma saan muidugi temast aru, et araablane, pole ennem blonde juukseid katsunud, neil enamasti on ju juukseid kuidagi traadisemad ja mitte nii pehmed.

Sellega seoses tuli meelde, et ma mina olen pikka aega tahtnud katsuda mustanahaliste juukseid, selleks avanes mul ka suurepärane võimalus. Suvel, kui lendasin Prantsusmaalt Amsterdami, siis lennukis juhtus minu kõrvale istuma üks tumedanahaline neiu. Tal oli väga kihvt soeng, ta juuksed kohe kutsusid ennast katsuma, aga alguses olin arg. Lennuk tõusis õhku, toitlustamine oli ära ja siis ta uinus ja mul avanes võimalus ta juukseid katsuda. Kusjuures rohkem kui ühe korra. Ma olin umbes sama õnnelik nagu süües pulgakommi või jäätist. Neil on tõesti teistsugused juuksed, sellised karmid ja tugevad nagu traadid. Aga jah, juuksed nüüd katsutud ja rahu ka majas..

Mis aga puutub mu naabrisse, siis täna tuli ta soola küsima ja siis ma tegin huumorit, et kas täna juukseid ei tahagi katsuda, või piisas eilsest.!!

Siia lõpetuseks tahan veel lisada, et meil on õues nii kuradima soe, et mitte kohe ei oska olla. Naabriga arutasime, et selliste ilmadega ei oska kohe riideidki selga panna, ilma päikeseta on enam vähem ilm, aga kui päike välja tuleb, siis oleks nagu põrgutules.. Enivei, sügise haisugi ei ole veel tunda, loodan, et ei tunne ka veel nii pea, sest ma tõesti ei viitsi vammuseid selga ajada. Õigemini siin ei ole vammuseid vaja, piisab korralikust jopest, mis vihma läbi ei lase, sest nagu teada on, talved on siin vihmased, sügised muidugi ka!!

Lisan veel Winny Puhhi tarkusetera, millega on tänane postitus hea lõpetada.. "On võimatu olla massenduses, kui sul on õhupall"

.. Now it´s over..

Kuulates televiisorist oma lemmik laulu, pidin kohe midagi siia ka kirjutama. Nüüdseks võib öelda, et olen haiguse selleks korraks seljatanud. Kerge palavik veel ehk on, aga kõige tülikam nohu on kotid pakkinud ja ära läinud. Lõpuks ometi sain oma tube tuulutada. Rääkisin Andrusele, et nii hea on toas olla, värske õhk ja midagi ei haise. Tegelt midagi ei haisenudki nii hullult, tegin iga öö viinasokke ja toas oli lihtsalt selline tugev viina lõhn, mida ei tohi haisuks nimetada. Usun, et minu paranemine oligi tingitud Smirnofi sokkidest. Oleks võinud paar klõmakat hingealla ka panna, siis haiguse poiss oleks kohe ära jooksnud. :) Hea on ka see, et kell on kaheksa läbi ja mul ei ole veel und, kui haige olin, siis kui kell 8 sai, siis hakkasin juba asju pakkima, et magama minna. Õnneks enam ma ei pea nii vara voodisse minema ja võin rahulikult ilma haigutamata üleval olla!

Vaatasin eilse Kättemaksukontori ka ära ja mul lihtsalt ei ole sõnu kirjeldamaks, kui väga see seriaal mulle meeldib. No Kättemaksukontorit võiks ma iga päev vaadata ja ma ei tüdineks sellest iialgi ära!!!

Legend In My Living Room..;)

Minu lugu....

Tere, olen endiselt Ege, aga minuga juhtub vahel imelikke asju.. Eks need sügisööd ole sellised salapärased, kord soojad, kord jahedamad. Õhtul magama heites ei saa teinekord arugi, kas on tuba soe, või jahe. Teki all ka aru ei saa, mis toas toimub. Teki all on palav, teen akna lahti ja luban 5 minuti pärast kinni panna, aga jään magama. Hommikul ärkan, aken lahti, nina kinni, pea valutab ja paha olla. Eks jah, teki all tõesti ei saa aru, mis ümbritsevas maailmas toimub..:) Nüüd istungi toas ja olen tõbine. Selle toas olemise miinus on see, et ma olen niigi üksinda kodus, keegi minu eest ei hoolitse, riided ise end ära ei pese, tolmuimeja ilma minuta tolmu ei võta, söök ise pannile ei hüppa.. Aga kes need toimetused siis minu eest ära teeb..:S Eks ikka ma ise, kuigi regulaarsed toimingud haigusega võideldes võtavad palju rohkem aega, kui tavaliselt... Ma vihkan seda haigust juba..

Miks ei võiks olla nii, et haiguseonu/tädi helistab sulle ja annab teada, et tahab läbi astuda. Seejärel sa ise valid, milline päev sulle kõige paremini sobib ja annad teada.. Et siis nagu oskad haigust oodata ja sellega võidelda. Päris utoopiline tundub see, aga see aitaks paljusid nagu näiteks mind, mul on neljapäeval kool ja kui homme olen sama haige, kui täna, siis ega sellest õppimisest suurt midagi välja ei tule..!!!

Täna, kui magama lähen, siis panen kindlasti aknad kinni, enam hullemaks ei lase asjal lihtsalt minna,!! Kui nüüd keegi hea inimene viiks mu arvuti magamistuppa, siis ma oleksin talle väga tänulik, kuigi peab mainima, et ega elutoas ka kuigi paha olla ei ole..:D

Ilusat kooliteed Sulle Kaspar!!

Ei oleks iialgi arvanud, et aeg nii kiiresti lendab ja pisikene Kaspar juba kooli läheb. Kui ei oleks olemas Orkutit, siis ma ei teakski, kes läks kooli ja kes mitte.:)

Käisin ära Eestis, puhkasin, pidutsesin.. Lühikokkuvõte.:)

Meil nüüd kodus uued lemmikud: Kass Jõhvikas ja koer Näfi.:)

Käisin AirportJamil, tore oli, vihm rikkus natukene küll ära, sest külm hakkas, aga ütleme nii, et järgmine aasta läheksin kindlasti veel.

Õues toimetasime päris palju, ema sünnipäevaks tegime taga aia korda, seal kus uus lehtla on ( See, mis Poisid aeda ehitasid). Emaga lõhkusime puid, nautisin kaunist vihma. Eriti kihvt oli pealt vaadata seda, kuidas äike pirnipuuse lõi.. Hiljem muidugi oli jama, sest meie pidime puu tükkideks saagima ja ära lõhkuma. Aga seltskonnaga sai selle kiirelt tehtud.. Nii, siis Rauno sai ragbi trennis endale käe kipsi: lühidalt siis: 3 sõrmeluud pooleks, üks opereeriti paika. Siis isa ära saatmine Londonisse. Fredi triatlonitel käisin kaasa elamas ja pildistamas. Pidasime ema sünnipäeva. Käisin Jaani sünnipäeval.. Arto sünnipäeva tähistasime ka. Nii, mis ma veel korda saatsin. Praegult ei tulegi enam meelde, mis ma kõik korda kodus saatsin, aga pidasime tüdrukutega veiniõhtuid ja päris hea oli üle pika aja kodus olla..

Peale koduskäiku läksime Pariisi. Käisin sealsed vaatamisväärsused läbi. Lasime endast karikatuurid joonistada. Eiffeli torni juures tülitasid suveniirimüüjad, kogemata lõhkusin ühe suveniiri ära, ega tegelikult mina ei lõhkunudki, mees ise oli süüdi, et käe ette pani mulle ja ma liikuma hakkasin, nii kukkuski üks ilus klaasist eiffeli torn maha ja läks katki. Õnneks mina seda kinni maksma ei pidanud, vaid ostsin temalt samasuguse, mis maha kukkus.:) Kauplesin hinda alla ka. Nüüd istun kodus, logelen ja mõtlen, et loetud päevad ja mina pean ka kooli minema. Üldse ei viitsi..

Aga hea on see, et meil siin on endiselt suvi ja hea soe on olla:D

Ilusat kooli algust Koolijütsid..:)

Joyeux anniversaire Sharif!!

Nagu ma aru saan, siis Tanel oskab Prantsuse keelt, sest minu eelmise sissekande pealkirja oli ta ära tõlkinud õigesti. Selle lausega veel selline asi, et pidin ennast tutvustama, mis nu nimi on ja kus elan ja siis kõige lõppu lambist ütlesin, et mulle meeldivad koerad. Ei teagi miks, aga nii tundus vägev..

Kiire reportaaž sellest, mis juhtus paar päeva tagasi..

Minu alt naaber Oliver või Olivier, kuidas kellelegi meeldib, mõlemad variandid on õiged. Mis siis temaga toimus mõtlete jah.. Tulin koolist koju ja hakkasin usinalt numbreid pähe õppima, kui kuulsin mingit mürglit, akna peale minnes ei olnud ma ainuke, kes uudistama olid tulnud, vastasmaja akendes olid ka uudishimulikud silmapaarid väljas ja jõllitasid meie maja ust. Ega me palju ei näinudki, kuulsime ainult jubedat kisa. Mul muidugi olid eelised, nägin, et maja nurgas seisis tume BMW maastur ja veel teinegi tume auto. Esimene mõte oli, et mafiossid tulid meie majja laamendama. Läksin siis sisehoovi luurama ja märkasin, et Oliveri korteris käib askeldamine, pabereid lendas igas ilmakaares ja ta korterist toodi välja Estebian, kellel olid käed raudus.. Estebian on üks meie majamanikest. Ta toimetati sinisesse Peugeoti ja viidi minema. Aknalt piiludes nägin, et üks naine askeldab seal korteris ja tuhnib paberites. Mina ei suutnud uudishimu alla suruda ja pidin mingi põhjuse leidma, et õue minna. Prügikott oli suht täis, otsustasin selle välja viia, siis nägin täpsemalt, mis seal toimus, tuba oli pabereid täis ja üks naisterahvas korjas neid kokku. Tuppa tagasi jõudes vuras sama sinine auto maja ette ja viisakas meesterahvas teretas mind.. Möödus paar minutit ja käeraudus Oliver toimetati sinna samasse autosse, koos mitme kastitäie paberitega..

Ei tea, mis musta äri nad ajavad, igatahes hästi see neil ei lõppe. Eile sai Oliver vanglast välja ja täna mingid kahtlased onud otsisid teda. Igatahes Oliveri ei olnud kodus, ei tea, kus ta jälle kolab ;)

Mu terve elu jooksul ei ole nii palju asju juhtunud, kui siin paari kuu jooksul. Elan nagu Chicagos.:) Jube põnev värk!!

Ja ma sain ka oma kaua oodatud vihma, olen õnnelik!!

Skarifile palju õnne ka, sest tal täna sünnipäev, lubas meid nädalavahetusel välja viia. Ma arvan, et läheb mölluks. Loodan, et siis aint vihma ei saja, võiks selline soe öö olla, et kui väljas kuskil magama jääme, siis ei ole ohtu, et surnuks külmume. See oli muidugi nali..:)

Okei, ma nüüd vodisse, kordan homsed asjad üle ja jään magama, kui araablased muidugi tänaval karjuma jälle ei kuku..

J´aime les chiens..!!!

Aitab, ma olen täna päev läbi Prantsuse keelt õppinud. Homme siis pean õpetajale ennast juba tutvustama. Loodan, et saan ilusti hakkama, muidu kõik see õppimine on niisama olnud. Ennast ajab küll muidu naerma, et ühel hetkel on kõik asjad peas, tähestik, verbid, tutvustamine ja siis kui hakkad mingi tunni pärast mõtlema, et mis värk seal oli, siis ei meenu suurt midagi..

Okei, tähestik on lihtne, kõigest 26 tähte ja neid ei olnud keeruline meelde jätta, aga see tutvustamine.:)

Up, down, turn around, please, don´t let me hit the ground..

Meie teooria Laurenciga ei pidanud paika. Alkohol ja narkootikumid ei olnud seekord surma põhjus. Kui inimesel psüühhiliselt kõik korras ei ole, siis kahju. Damieni ise lõpetas enda elutee, meie võime ainult oletada miks. Oleme küll teooria paika pannud, aga kas see ka õige on, seda ei tea enam keegi. Millegi pärast oleks mulle meeldinud see variant rohkem, et ta sai üledoosi. See tegelik surma põhjus on õõvastav. Ei tea, ei taha enam sellele nii palju mõelda.

Kui aus olla, siis sel ajal, mis ma Prantsusmaal elanud olen on juhtunud nii palju asju. Eestis ei juhutnud pooltki nii palju asju, kui siin. Kõik nüüd mõtlevad, et mis siis.. Araablased, eneserahuldajad, pidev tüütamine, surm... Kas ma tahan koju?? Ei, hetkel ei ole aega sellele mõelda, peas on rohkem mõtteid, mis mind tegutsema sunnivad. Teisipäeval hakkan juba keelt õppima ja siis muutub elu lihtsamaks. Ootan, ootan... Eile oli meil super ilm, üle 30 soojakraadi. Öösel magada ei saanud, ärkasin pidevalt ülesse, sest palavus tappis. Täna on ilm muutlik, taevas on hall, loodan, et hakkab sadama.

Selles suures vihma ootuses lõpetangi...

Palun tee nii, et vihma hakkaks sadama..

Zumm-Zumm-Zumm, lendab mezimumm..:)

Kas ma tõesti terve mai jooksul kirjutasin enda blogisse ühe ainsa sissekande?? Kui nii, siis häbenen küll silmad peast välja.:S Teen kiire ülevaate, mis vahepeal juhtus siis. Käisime peol, õhtu jooksul külastasime 7-et baari/lokaali/diskoteeki. Oleksime rohkemgi jõudnud, aga poistel tuli tukk peale. Eks alkohol niitis nad jalust maha. Peale seda puhkasime ja siis olid meil linnas suured-suured pidustused. Terved tänavad olid kinni pandud, palju välikohvikuid, müüdi nänni jne. Pidustused kestsid pea nädal, pidustuste naelaks oli pullivõitlus ja tänaval pullidega jooksmine. Mina isiklikult ei käinud seda pulli värki vaatamas, aga õhtul peolt tulles nägin, et tänavad on sõnnikut täis. See sama pidustuste aeg helistasin isale ka, tema kuulis, milline möll siin ikka käis. Siin oli rohkem rahvast kui Eestis laulupeo ajal. Õhtusele peole oli ka raske pääseda. Latin cafe juurdes oli dj ja seal ei pääsenud üldse liikuma, samuti peatänav oli umbselt rahvast täis. Kuna meil kurgud kuivasid ja tahtsime kuskil midagi juua, siis pidime liikuma kuskile, kus reaalselt pääseks midagi ostma, selleks kõndisime tükk maad, et otsida baari, mis ei ole ülerahvastatud. Loomulikult me selle ka leidsime ja saime janu kustutada. Õhtu lõpuks tiris Meelis meid kuskile diskoteeki, kus rumm koolaga maitses nii hästi, et uni tuli peale. Nii, las ma meenutan, mis veel head juhtus.. Sain enda alt naabriga sõbraks, saan temaga inglise keeles suhelda, seega see aeg, kui Andrust töölt ootan, ei ole enam nii igav, sest nüüd on keegi, kellega jutustada...

Eile juhtus ka natukene kurvem sündmus meie majas. Nimelt mu naaber suri ära. 32 aastane noormees, ma täpselt ei tea, miks, aga meil on Laurenciga (mu sõbranna, alt korruselt) oma teooria, kuidas ta ära suri. Ütlen ainult, et ta tarvitas palju alkoholi ja midagi muud ka. Üle 10ne politseiniku seisid mul ukse taga ja tegelesid seal paberimajandusega. Koputati ka minu uksele. Ma avasin ukse ja küsisin midagi Eesti keeles, kõik politseinikud vaatasid mind ja ütlesid Aahh?? Ma vastasin seejärel inglise keeles, et ma ei oska prantsuse keelt, äkki keegi oskab inglise,- või eesti keelt. Üks ilus politseinik siis natukene oskas ja küsis: et millal ma teda viimati nägin jne. No selline tavaline värk. Kuskile enne 10-et õhtul tuli laibaauto ja viis mu naabri ära. Peale seda läksid ka kõik politseinikud minema ja mina läksin Laurencile külla, kuigi ma selle naabriga suhelnud ei ole, ainult teretanud, oli ikkagist selline kõhe tunne ja ei tahtnud üksinda kodus olla.

Ahjaa, miks ma üksinda kodus olin, aga sellepärast, et Andrus läks 3 nädalaks maastikule ja teda seega kodus ei ole.

Üks hea uudis veel. Teisipäeval 8. Juunil lähen esimest korda kooli, et keelt õppida. Niisiis: kui suve lõpus koju tulen, siis oskan juba Prantsuse keelt!!

Ma lisaks hea meelega pilte, mis ma pidustuse ajal tegin, aga Andrus kurivaim võttis kaamera maastikule kaasa ja pildid kõik seal sees.. Aga ei ole hullu, kui ta tagasi tuleb, siis lisan..

Ja veel üks hea uudis, mul tuleb varsti sünnipäev.. Juheiii...

Hopsasaa, Mallega, saarde kala püüdema...:))

Tsaka-tsaka.

Vahepeal on nii palju juhtunud, et ei oskagi kohe alustada. Meie kaua oodatud magamistoa mööbel jõudis lõpuks kohale, seega sain enda reedese päeva sisustatud. Voodi kokku panemine ei olnudki nii raske, kui arvasin seda olevat. Lõunal alustasin voodi kokku panemist ja õhtul magasin juba uues voodis. Hiinakas käisin muidugi ka nagu lubatud. Jälle sõime kõhud nii punni, et hiljem oli raske olla. Pühapäeva õhtu veetsime Bowlingus. Nautisime sealseid ülisuuri ja maitsvaid kokteile ja üritasime samal ajal kurikaid pikali saada. Kellel õnnestus, kellel mitte.

Lõpuks käisime Andrusega Amfi teatris ka ära. Väljast ei tundugi nii suur, kui seest. Ikka tõeliselt suur värk. Muidugi jama on see, et see ei ole enam päris selline nagu see omal ajal oli. Hetkel on sinna lisatud uued tribüünid, mis ei ole kohe mitte see stiil, mis kunagi oli. Lisan pildi ka siia ilustuseks, siis saate isa näha, millest räägin. Muideks, Andrus ei lubanud mul seal täitsa üleval turnida, sest ta kartis, et ma kukun alla. Ega see, kui tema kardab kõrgust, siis see ei tähenda, et mina ei või ukerdada ju.:)


Hakkasin seda postitust muidu kirjutama juba nädal aega tagasi, siis kui olime teel Marseille´i, aga Andrus koguaeg virises mul kõrval, et ma kirjutan nii mõttetut juttu, siis otsustasin, arvuti kinni lüüa ja edasi mitte kirjutada. Ma pidasin enda lubadust ja ei kirjutanudki. Aga see hetk, kui tahtsin midagi postitada, siis ma ei saanud seda, sest eelmine jutt oli Wordis ja word enam ei toiminud. Õnneks mul on tore sõber Tanel, kes andis mulle uue wordi. Niisiis: Käisime puhkamas. Pildid lisasin orkutisse. Kel huvi, see vaatab. Marseille ja Montpellier. Jube kihvt oli. ma ei hakka pikalt siin rääkima, mis seal juhtus, teen lühidalt. Vihma sadas, jahe oli, kõndisime palju, kingad hõõrusid, sõime palju.
Sõime isegi väga palju ja erinevaid asju, hea oli.
Montpellieris saime Fuanaga kokku, kakerdasime linna vahel ja minda kõndisin läbi purskkaevu.:) Miks, sest ma tahtsin..

Praegu naudin super head smuutit ja laisklen.

Ahjaa, järgnevad päevad olen üksinda kodus.:)

Shark in the water

Mida teeksid Sina, kui poemüüja annaks Sulle raha valesti tagasi??

Käisin poes toidukaupa ostmas ja kassasse jõudes ulatasin müüjale 10 eurot, poemüüja asetas aga raha tagasi kõvasti üle 10ne euro. Muidugi ei osanud poemüüja Inglise keelt ja siis ma üritasin talle öelda, et raha on kuidagi palju võitu. Sellepeale poemüüja punastas ja naeratas mulle kenasti. No, tegijal juhtub nii mõndagi ütleksin selle peale. Muidugi oleksin ma võinud kõik raha viisakat vastu võtta ja ära minna, aga ausus siiski ennekõige. Endal oli muidugi hiljem hea tunne, et ma raha vastu ei võtnud ja ausaks jäin.

Eile tuli siis meie kaua oodatud magamistoa mööbel. Kõik tundus just nagu ilus, aga hakkasin siis pakke vaatama ja märkasin, et voodil puudub madrats, kuigi tasunud me selle eest oleme. 6 nädalat oleme oodanud ja siis ka unustatakse kõige tähtsam asi toomata. Tõesti vist arvatakse, et me magame voodi kastis või raamistiku peal. Ma saaks aru, kui unustatakse mingi vähem tähtsam element, aga madrats, no kuulge. No ei saa mina endiselt neist prantslastest aru. Andrus tegi üsna kurja kõne poodi ja poest lubati reedel oma kulu ja kirjadega madrats meile toimetada. Ega enam ei olegi palju oodata jäänud, homme juba reede ja saangi uues voodi kokku panna ja seal tududa.

Seda tahan ka mainida, et ikka jube kuumaks on läinud. Üle 22 kraadi sooja päeval, ei kujuta ettegi, mis veel suvel toimuma hakkab.

Saadana lämmi!!!

Selle postituse pühendan täielikult Fuanale, kes peab nüüd 3 nädalat vanglas veetma. Eriti kurb on aga see, et ta veedab enda puhkuse ka vanglas.

Samal ajal, kui Terve Eesti hakkab esimesel mail koristama, algab Andrusel nädalane puhkus, seda, mis tal kõik plaanis see aeg teha on, kajastan ma edaspidi enda blogis. Ega ma ise ka päris kindel ei ole, mis Andrusel plaanis on, sest ta suudab mind ikka iga päev millegi erilisega üllatada.


Reedel jalutasime Andrusega Nimesis ja nautisime kevadet. Avastasime turu, kus saab odavalt erinevaid tooteid osta. Enamus tooted on ikka poe hindadest kordades odavamad. Kuna viimasel ajal oleme me juustu hakanud tarbima oluliselt rohkem, kui varem, siis ei saanud ka seekord juustuletist mööduda nii, et sealt midagi ei ostaks. Ostsime kolme sorti juustu ja üks juust lõhnas nii tugevalt, et saiapeal seda ei saagi süüa. Lõhn on nii õudne, aga maitse on super. Selle turu kohta pean veel seda mainima, et kui Eesti turul käinud olen, siis müüjad kohe esimesel võimalusel tulevad ja teenindavad, aga siin sa võid oodata 5 minutit, ka kauemgi, ennem kui keegi sinuga ülde juttu teeb. Lihaletis vanamees mulises oma sõpradega ja ikka päris kaua seisime ja ootasime, et saaks oma kauba kätte. Vot selline pidev ootamine hakkab lõpuks ära tüütama.!! Käisime MacDonaldsis ka, ma ei saa mainimata jätta, et Hesburger on ikka parem, kui MacDonalds.

Pühapäeval käisime Hiina Restoranis söömas. Seal on selline süsteem, et kõik söögid on klaasi all, valid välja, mida soovid ja siis inimene tõstab need Sulle. Vastavalt nii palju, kui soovid. Ma ei ole nii head hiina toitu mitte kusagil saanud, kui siin. Bombayga ei saa seda võrreldagi. Isegi riis maitses siin paremini, kui Bombays..:) Igatahes on meil plaanis pühapäeval jälle seda kohta külastada, aga siis juba valime uued söögid, mida proovida. Amfi teatris käisime ka järjekordselt, aga sisse ei läinud, sest pühapäeviti on kõik asjad suletud, seega niisama istusime ja tegime mõned pildid jälle. Ma loodan, et millalgi saabub see päev, kui ma ka sinna sisse saan, pidev mööda kõndimine hakkab juba ära tüütama.

Üks hea uudis veel. Juba Kolmapäeva õhtul peaksime voodi ja kapi lõpuks kätte saama. Päris kaua oleme neid oodanud, aga nagu ütleb vanasõna: Kes kannatab, see kaua elab!!


Suured tänud Liinale, kes lisas Orkutisse Mu venna Rauno sünnipäeva pildid. Nüüd on ikka tõeline koduigatsus peal. Tahaks teid kõiki juba näha, hakkan kalendrisse juba ristikesi tõmbama ja päevi lugema ajani, mil koju tulen...

Uka-uka mina prii!!!

Ooohh, ma ei ole see kuu eriti usin olnud ja olen korduvalt enda blogi unarusse jätnud. See ei tõota mitte midagi head, sest Liina ja ema juba riidlesid, et miks uut sissekannet ei ole. Ärkasin täna peavaluga, ilmselt sellepärast, et jätsin enda peakohal oleva akna ööseks lahti ja ju tuul tegi mulle üks null ära. Praeguseks hetkeks muidugi on asi korras, peavalu on möödunud ja tuju on ka enam-vähem.
Võtame siis kokku, mis vahepeal juhtunud on. Mõni kindlasti mõtleb, kas olen veel perverte kohanud, vastus on EI. Õnneks mitte. Kui aus olla, siis tegelikult ei olegi mitte midagi suurt juhtunud. Laupäeval oli meie pool väikene istumine, no teate ju küll, alkoholiga ikka. Arutasime igasuguseid maailmaasju ja üks seltskonnast otsustas naabritega tutvust teha. Niisiis: meie naabrimutt oli meile külla, koos oma kahe sõbrannaga. Kui ma ennem arvasin, et Prantslased ei olegi nii rumalad, siis nüüd arvan, et nad on ikka täitsa lollid. Minu prantsuse keel on olematu, aga ma saan juba paljudest sõnadest aru ja kehakeelest saan ka aru. Niisiis: tütarlapsed tulid meile, musitasid mu kolm korda läbi ja siis hakkasid rääkima. No, inglise keelt nemad muidugi ei osanud, seega mina nendega suhelda eriti ei soovinud. Jõmisesin vaikselt diivanil ja kuulasin Prantsuse keelt. Tütarlapsed hakkasid Gagarinilt uurima, et kus kohast ma pärit olen, ta vastas, et Eestist. Need tegid suured silmad ja ütlesid, aa, Espanjol, voui, voui. Nüüd nad ilmselt arvavadki, et ma olen Hispaaniast pärit ja oskan suurepäraselt Hispaania keelt. Milline pettumus, kui nad jõuavad arusaamale, et Eesti on ka üks väike riik seal Põhjapool. Tegelikult peaks kõigile Prantslastele kinkima maakaardi ja siis õpetama neile, et Prantsusmaa ei olegi ainukene riik siin maailmas, peale Prantsusmaa on veel palju teisigi toredaid riike. Ma ei oska hetkel nagu suurt rohkem midagi kirjutada, kindlasti juhtus veel palju toredaid asju, aga kohe hoobilt nad ei meenugi..

Okei, priileivad välja..:)

Kuni pole kodus, olen kaugel teel…

Pikk Andruse ootamine hakkab lõpule jõudma. Loetud päevad ja kodus ta ongi.
Mis toimus nädalavahetusel??? Jens ja Lawrence käisid mul külas ja ühtlasi Jens ka tegi süüa meile. Peale söömist läksime Latin Cafesse, et mõned joogid teha. Ilm oli sel päeval tõeliselt kuum. Kraadiklaas näitas varjus 23 kraadi, seega päikesekäes oli kindlasti rohkem. Proovisin jälle ühte Latin Cafe kokteil, mida muide soovitas Lawrence ja see maitses tõeliselt kohutavalt. Natukene lagritsa maitse. Üldiselt lagrits meeldib mulle väga, aga see kokteil oli ikka päris kohutav. Ma ei suutnud seda lõpuni juua ja otsustasin taaskord ühe Stella võtta ja seekordne kohviku tripp oli läbi. Lawrence hülgas meid varakult seega pidasime Jensiga sõjaplaani, mida ette võtta, ilm lihtsalt õlle joomiseks oli liiga palav ja läksime hoopis kirikuid pildistama. See oli ikka tõeliselt hea idee, sest kirikud olid ikka võrratult ilusad. Käisime Amfi teatrit ka piilumas, aga kuna ma lubasin Andrusele, et lähen temaga sinna esimesena, siis seekord jälle sisse ei läinud. Muide mu kirikutuuri pilte saate uudistada mu facebookist ja orkutist. Vitraazid näevad ikka ülikihvtid siin maal välja.
Nädalavahetus ei olnud veel kaugeltki läbi, kui Andrus helistas ja otsustas minuga jälle mingi paari tunnise telefonimaratoni pidada. Nagu juba traditsiooniks kujunenud räägin ma telefoniga akna peal. Seekord see nii hea mõte ei olnud. Üks meesterahvas jäi minu akna all seisma ja hakkas mind jälgima. Mul ei olnud selle vastu midagi, las vaatab, kui huvi pakub, aga sündmused võtsid väga kummalise pöörde. Meesterahvas otsustas oma saiad valge Peugeoti peale asetada ja hakkas nurgas ise-ennast rahuldama. Alguses ma ei märganudki seda, arvasin, et tal on vaja häda kergendada nurgas, aga see häda venis väga, väga pikaks. Ja kui mööduv auto valguse ta peale heitis, siis sain aru, mis toimub. Otsustasin akna kinni panna ja enda telefoni vestlust diivanil pidada.

Praegu, kui selle peale mõtlen, siis ma ei suuda ettegi kujutada, mis järgmisena võib juhtuda.
Elu on kummalisi inimesi täis, kas pole?

Ding Ding

Ma ei ole postitanud paar päeva blogisse mitte midagi ja juba sain natukene kurjustada, et miks uut sissekannet ei ole. Kuuldavasti oli mul väga teguderohke esmaspäev, millest siin nüüd pajatangi lähemalt. Paljud muidugi ei tea seda, et esmaspäev oli Prantsusmaal vaba, seoses munadepühaga. Niisiis: Pühapäeval heitsin voodisse nagu kord ja kohus, lootes, et saan poole päevani kenasti magada. Ma ärkasin kell 8 hommikul sellepeale, et keegi meeleheitlikult koputas ja prõmmis mu ukse taga. Ma olin nii pabinas, arvasin, et araablased üritavad mind ära röövida. Panin kiirelt riidesse, haarasin noa ja avasin ukse, et uurida milles probleem, aga seal ta istus, õnnetu näoga Fuana ja ütles: I´m hungry, let´s go to eat something!! Mul oli süda sõna otseses mõttes saapasääres. Lasin siis enda varajase külalise sisse ja uurisin, et miks nii vara mind külastab. Ainuke põhjus, mis ta mainis oli see, et ta tahab minuga lõunatama minna, kell 8 hommikul. Ma muidugi nii vara söögist ei mõelnud, pigem pani mind muretsema see, et ta elas nädalavahetuse hotellis ja hotellidest tuleb lahkuda hommikul kell 11 enda asjadega. Seega oli meil natukene aega, mis kulus kõik minu korrastamisele ja seadsime sammud linna teise otsa, kus asus ta hotell. Teepeal tegime muidugi ääretult palju fotosid, et jalutuskäik hotelli oleks vähegi põnevam. Kell 10 olime omadega valmis, nautisime Nimesi linna kaunist loodust ja pidasime plaani, kuhu sööma minna. Mingit suurt plaani pidada me ei saanud, sest kohvikud avatakse alles lõunast ja lõunani oli 2 tundi aega, seega pidime külastama MacDonaldsit. Mingil kummalisel moel me möödusime macDonaldsist päris kiirel sammul, ei teagi miks, aga korraga ei olnud kõht tühi ja Fuana ütles, et ta teab palju paremat kohta, kus hommik veeta. Uskuge mind, see ei olnud üldsegi hea mõte. Me läksime söömise asemel jooma. Alustasime Stelladega, Prantsusmaa õlu, siis mõned kokteilid, mis maitsesid väga hästi. Päeva lõpetasid mul 2 Long Island Ice Tead. Peale neid kahte jooki seadsin sammud kodupoole, millest ma suurt midagi ei mäleta. Igatahes, Fuana kott, arvuti, telefon, iPod on minu juures ja ta ise sattus tõsistesse sekeldustesse!!!
Selle loo moraal on järgmine: Parem minna sööma, kui jooma!!!
Tahan veel lisada, et järgmine päev oli väga hull. Elu pohmell ikka. Eesti pohmell on ikka palju parem, kui Prantsuse oma.
See hommik, kui hotelli läksime, siis teepeal märkasin ma kevadet ka. Leidsin puid, mis hakkavad roheliseks minema. Oh, kuidas tuli ikka kodune tunne peale.
See kokteil oli päris maitsev..

Rõmsu..

Mul on ununenud, et homme on Suur Reede ja kõikidel on vaba päev. Aitähh Kasparile, kes mulle seda meelde tuletas. Huvitav on see, et kui Eestis elasin, siis teadsin täpselt, mis tähtpäevad tulemas on ja millal vaba päev kuskilt on. Praegult on asjad aga teised, hea kui mul meeleski on, mis kuupäev täna on ja palju kell on.:) Hea, et ma sellest vabast päevast homme teada ei saanud, sest oli mul ju plaanis poodi minna. Nüüd siis käin täna ära ja rahu majas.
Kodustega suheldes olen kuulnud, et Eestis on kevad vägagi alanud. Oh, kuidas tahaks ikka kodus olla ja seda oma silmaga näha. Korjata esimesi lumikellukesi ja oodata, et sinililled kasvama hakkaks. Samuti tahaks vahtramahla juua. Millest aga eriti puudust tunnen, on see hetk, kui puudel hakkavad lehed roheliseks minema. Vot see on küll vaatepilt, mida ma nii tahaks näha. Meil siin sellist asja ei näe. Palmid, need aastaringselt rohelised. Mõni üksik puu ehk läheb roheliseks, aga selliseid peab ka tikutulega otsima. Kuldnokkade ilusat laulu sooviks ka kuulata, minu akna taga laulavad ainult tuvid ja kriibivad vihmaveerennis küüntega, mis ei ole kuigi mõnus muusika.
Oh kevad, kevad, armumise aeg, siin ei tunnetagi seda, et oleks uus aastaaeg hakanud.

Eelmise aasta sinililled.

Piim jäta hommikuks!!

Kui me Andrusega õhtust telefonimaratoni pidasime, siis märkasin trepikojas kahtlast siblimist, see ei tähendanud mitte midagi head. Meie korteril on akende süsteem selline, et ühelt poolt akendest näeme tänavale ja kõndides toa teise otsa näen sisehoovi ja kõike, mis toimub treppidel. Niisiis tõusin ja asusin telefoniga rääkima sinna akna peale, kus näen mis toimub treppidel. Minu suurim hirm sai korraga tõeks, nabritel toimubki täna pidu. See, et ma nädalavahetusel ilusti magada sain, see tunduski liiga ilus, et olla tõsi. Noormehed, kes mu naabrite juurde läksid, ilusti teretasid mind, sest nad nägid, et ma akna peal jutustan telefoniga. Ma olin muidugi viisakas, teretasin vastu ja sain naeratuste osaliseks, ma naeratasin avstu, aga see pilk, millega ma neid vaatasin, see oleks nad hetkega tapnud ja laibameri oleks nii suur, et enam ei pääseks keegi naabrite juurde.:)Läksin voodisse enne südaööd, aga uinusin siis, kui pidu lõppes, seega kuskil veidi enne nelja hommikul. Kas ma plaanin nüüd kurja kättemaksu? Otse loomulikult, nii ma seda asja igatahes ei jäta, mingi vigerpussi pean ma neile viskama, arvatavasti kuulan täna päris kaua ja päris valjusti muusikat, aga ma ei ole veel 100% kindel, kas see ka nii on. Võimalik, et uni murrab mu juba kell 10 maha, sest pole ju eriti magada saanudki..

Minu vastasmajas, ma ei oska vahemaad täpselt mõõta, aga kuskil 5 meetrit minu majast eemal on üks teine maja. Seal peetakse päise päeva ajal pidu. Üks pidulistest näeb välja nagu Somaalia piraat ja teine. Seda ma ei oska iseloomustadagi nagu Kostivere Gängsta Räppar. Passivad muudkui akna peal ja tõmbavad suitsu, ma ei saa elutoa akentki lahti teha, sest see suitsuhais tahab mind ära tappa!! Ma ei saa aru, mis imelik mood see välismaal on, et inimesed on toas nokamütsid peas. Huvitav, kas nad lähevad kirikusse ka müts peas.


Au Revoir..:)

Joe Le Taxi

Reedel kõndisin toas edasi-tagasi nõutult ringi ja vaevasin enda pead tühiste asjadega. Kuna olin terve nädala lasknud naabritele varajaste hommikutundideni muusikat, siis arvasin, et nad maksavad mulle kurjalt kätte ja ei lase mul nädalavahetusel magada. Seega pidasin kurja plaani, kuidas õhtul kõige paremini magama jääda, et naabrite muusikat ei kuuleks. Plaani ma muidugi välja mõelda ei suutnud ja jäin õhtut ootama!!

Reedel olin eriti usin, koristasin terve elamise ära ja mõtlesin õhtul, et premeerin ennast kuidagi, see premeerimine ei olnud kuigi hea mõte. Kell oli 10 läbi õhtul, kui otsustasin endale poest midagi head tuua, banaani mahl on reeglina preemiana väga hea. Seekord oli ta ka muidugi väga hea, aga teekond selle saamiseks, ei olnud kuigi meeldiv. Kõndisin enda tavapärase teekonna lemmik poodi, rääkisin müüja ja ta vennaga inglise keeles juttu ja koju tagasi jalutades, hakkas üks araablane autoga mind piirama. Sõitis mul autoga koguaeg kannul ja üritas minuga rääkida. Ma ütlesin talle, et ma ei oska Prantsuse keelt ja Inglise keelt ei oska tema, seega meie rääkimisest ei tule suurt midagi välja. Tegin siis paar kiiremat liigutust ja möödusin autost kiirel sammul. Korraks juba tundus, et seljatasin autoga jälitaja, aga mõni samm enne maja juurde jõudmist, oli sama araablane enda autoga platsis, ta ei uskunud, et ma ei oska Prantsuse keelt, seega ta ütles mingi eriti pika lause ja ma tõesti ei saanud aru. Inglise keelne lause, mis ta mulle ütles oli: „You are beautiful!!“ Kõige lõppu ta veel küsis mu telefoni numbrit. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et millest me räägime, kui me üksteist ei mõista. Selle aja peale avanes ka välisuks ja sain tuppa. Tuppa jõudes hakkasin naerma, kui rumalad võivad ikka ühed inimesed olla. Küsida mu telefoni numbrit, kui ise must sõnagi aru ei saa. Õhtul istusin netis ja hoidsin hinge kinni, et naabrid pidutsema ei hakkaks, sest uni oli juba silmas ja tahtsin magama minna. Uskuge või mitte, aga ma sain rahulikult magada, sest ka naabrid magasid.:)

Laupäeval helistas Andrus ja ajas mu varakult ülesse, sest mulle pidid külalised tulema. Otsustasin neile pannkooke küpsetada, sest mis sa kiiruga ikka teha oskad. Pannikad valmis ja külalised olid akna all. Fuana ja mingi võõras mees, tuppa jõudes tutvustas ta ennast. Hello, my name is Jens, i´m from Germany. Mõni aeg hiljem liitus meiega ka Lawrence, kes tahtis hirmsasti bowlingut mängima minna, aga me Fuanaga ei viitsinud, ütlesin, et järgmine nädal võin neile bowlingus pähe teha. Tore istumine oli, mängisime PS´i ja ajasime niisama juttu. Jälgisime, kuidas sakslane närvitses ja naersime teda. Sakslasele ei meeldi kaotada mängudes ja siis kui kaotab, siis hakkab saksa-, inglise-, prantsuse keeles sõimama. Päris koomiline vaatepilt igatahes oli. Õhtul kutsus Jens mind klubitama, aga ma ei tahtnud minna, sest Andrus pidi mulle helistama, seega jäin seekord koju. Ka laupäeva öösel sain rahulikult magada, ei mingit muusikat. Mu naabrid hämmastavad mind, toredad inimesed. Öösel keerati kellasid ka, mina muidugi unustasin ära ja suur oli minu üllatus, kui Andrus hommikul helistas ja ütles, et kell juba nii palju. Aknad pestud, blogi kirjutatud, võib öelda, et tänane päev on korda läinud.:)

Tegelikult niimoodi kirja panduna ei tundugi see jutt nii kihvt, kui tegelikult oli..

Igatahes: Liina, ootan Sind pannkooke sööma.

Une-Ma-Ma-Mati

Mul on nii palju asju, mida tahan siia kirjutada, aga täna olen ma liiga väsinud, et sellist pikka juttu kirja panna. Homseni, luban, et kihvt jutt on tulemas....:)

Always on my mind

Viimased kaks päeva ma ei olegi saanud välja minna, sest meil on sadanud. Mitte küll ladinal, aga selline imepehme seenevihm, ma ei ole küll suhkrust, et kardan ära sulada, aga kes see ikka märjaks tahab saada. Pealegi ei ole mul vihmavarju, et õue minna. Kõige selle vihma juures on meil endiselt sooja 15 kraadi, kadestage kodused, mul on soe.:)

Kuna mu hele naha; ja juuksevärv on tekitanud prantslastes, araablastes, mustanahalistes palju põnevust, siis otsustasin täna välja minna. Minu plaanid rikkus vihm, kahju, ei saagi oma linna poistele meelehead valmistada. Kihvt on õues käia, võõrad meesterahvad viisakalt tervitavad ja üritavad juttu rääkida, aga mina, mida teen mina? Prantsusekeelt mina ei oska ja inglisekeelt nemad ei oska, seega meie jutuajamistest ei tule midagi välja, jääbki üle vaid viisakalt naeratada ja edasi liikuda.
Ainuke võõras inimene, kellega ma suhelda saan inglise keeles on üks vahva poemüüja. Õhtuti peale kaheksat, kui tekib millegi isu, siis lippan 50 meetrit ja olengi onu poes. Peale kauba, mida osta tahan, saan ka inglise keeles natukene juttu puhuda.

Eile panin kaabeltelevisiooni tööle. Mul on nüüd selline tore kanal, kus saan 24 tundi vaadata seebikaid. Eile lasin enda naabritele kella kaheni muusikat, kujutan ette, et nüüd nädalavahetusel lastakse mulle varajaste hommikutundideni Lady Gagat.

Lõpetuseks lisan siia veel ühe pildi.
Mina annaks rohkemgi bensiini..:)

Through the window..

….

Minu „Uue Elu“ jutt oli kergelt segane ja kiiruga kirjutatud, aga luban, et edaspidised jutud on sisukamad. Vähemalt ma üritan neid paremini kirja panna, kuigi mõtteid, millest kirjutada tahan on nii palju ja mõtetelt ei saa kohe mitte kuidagi sabast kinni haarata ja neid siia kirja panna.

Täna on 22 märts, see tähendab seda, et olen elanud Prantsusmaal täpselt kuu aega ja 2 päeva. Mis mõtted ja muljed selle ajaga tekkinud on?? Kui päris aus olla, siis mõtteid on palju, muljeid muidugi ka. Kas mul on koduigatsus? Kindlasti on, kellel ei oleks, aga igatsus ei ole veel nii suur, et tahaks kohe põgeneda. Pigem ikka selline väikene igatsus.. Kõige rohkem on mõtteis Eesti köök. Sõna otseses mõttes. Tunnen suurt puudust mustast leivast, hapukoorest (siin on poodides müügil küll hapukoore nime all olev asi, aga see meenutab pigem maitsestamata jogurtit, kui hapukoort), kohupiim, piim. Tunnen suurt puudust hommikustest putrudest, siin ma ei ole mitte kuskil müügil näinud mannat, helbeid. Pealegi on siinsed poed valmistoitu paksult täis, ja ma olen pigem seda meelt, et parem on asjad ikka ise valmistada, kui poest osta.
Nüüd sellest tekstist jäi mulje, et ma tunnen ainult söögist puudust, oh ei, ikka perekonnast, sõpradest tunnen ka puudust. Ikka liiguvad mõtted teie suunas, et kuidas teil läheb ja mis te parasjagu teete ja hei, ma näen teid kõiki enda unenägudes, seega see leevendab pisutki mu igatsust. Nii…

Meil oli soolaleivapidu…
Erilist rahvamassi me ei kutsunud. Fuana ja Lawrence (Andruse sõbrad) käisid meid lõbustamas ja suur oli nende imestus, kui nad märkasid, et ma süüa oskan teha. Lawrence veel küsis, et: „Hey, you can cook!“ Ma tegin imestusest suured silmad ja mõtlesin endamisi, et huvitav, kas see, et ma süüa teha oskan on ebanormaalne w? Igatahes, kartulisalat ja kotletid. Kotletid olid nende erilised lemmikud, küsisid, et kuidas neid Eestis kutsutakse ja et need on ikka imehead. Nüüd nad oskavad vähemalt ühte eestikeelset sõna ja see on kotlett, muidugi see ei kõla päris nii nagu meie seda hääldame, aga midagi sinnapoole. Õhtu möödus muidu vaikselt, mängisime PS´i, posid jõid õlut (sest kangemat välismaalased ei tarbi) ja mina, ma jõin kookose kokteili. Valmistasin seda banaanimahlaga ja see maitses täpselt nagu mehu. Kõik maitsesid ja ütlesid, et aru ei ole üldse saada, et see oleks alkohol. Mis ma tegelikult selle alkoholi jutuga tahtsin öelda on see, et eestlane on ikka viina rahvas, kui ikka peole minnakse, siis nõutakse ikka viina. Välismaalased see vastu, aga kanget alkoholi üldse ei tarbi. Fuana jõi õhtu jooksul 4 õlut ära, 0,33 cl ja kogu jooming. Lawrence ei joonud 4 õllegi ära, aga pakkusin talle veini, poisil lõid kohe silmad särama, jõi veerand klaasi ära ja lahkus. Vot selline pidu siis, see soolaleivapidu. Siiamaani on nüüd viin sügavkülmas ja ootab joomist. Üsna pea ta ka avatakse, siis, kui Andrus tuleb koolituselt tagasi, siis ühe Eestlasega pidid selle ära jooma. Võib olla see jutt tundus imelik, aga, kui minu tutvusringkonnas ikka on mingi pidu, siis juuakse ikka alati kanget alkoholi ja hei, keegi ei piirdu ainult 4 pisikese õllega.

Ma tahan öelda, et elu uues kodus on kihvt. Mul on toredad naabrid, kes pidutsevad pea iga päev kella 2-ni öösel. Kõrvalmaja naisterahval on vahva koer, kelle ta lukustab rõdule ja siis see koer klähvib seal terve päeva ja mind kohe mitte üldse ei häiri see. Öösiti on eriti tore uinuda, kui keegi akna all laseb korduvalt signaali, nii mõnusa une ajab peale. Nüüd ma tean, mis tunne on elada korteris ja veel linnas!!!!

Kallid sõbrad, kohtume unenägudes!!!

Uus elu!!

20 veebruar 2010 kõndisin Martnas, külm tuul puhus, tuiskas kohutavalt, lumehanged olid poole nabani, tunne nagu elaksin põhjanabal. Üsna pea kõik muutub, kas paremaks või halvemaks, selle üle otsustan juba hiljem. Lõunaks olid kõik asjad korralikult pakitud ja jäi veel napp tund aega, et vaadata, kas kõik asjad said kaasa, no ju said. Tund möödus kiiresti, juba Isa oligi teeääres ja ootas, et saaks Tallinna sõita ja meid ära viia. Meie lennuk Amsterdami väljub pühapäeva hommikul kell 5.30, seega otsustasime Andrusega öö Hotellis veeta. Pean veel ära mainima, et Solarises sain Liinaga kokku ja saime ikka korralikult hüvasti jätta nagu ta soovis!! Öösel tuiskas, korduvalt arvasin, et lend jääb sellise koleda ilmaga ära, aga õnneks nii ei läinud. Kell 4 ärkasime, pesime, riietusime ja hakkasime lennujaamapoole kõndima. Ööga oli ikka kenasti tuisanud, meil oli 200 meetrit lennujaamani, ja me kõndisime seda 15 minutit, lihtsalt sumpasime põlvini lumes..!! Lennujaamas saime check-ini tehtud ja siis hakkasime Amsterdami poole lendama.. Vahepeatus oli Vilniuses. Lisan veel, et Estonian Air oli ilusti graafikus, lend väljus õigeaegselt ja kohal olime ka täpselt nii nagu lubatud. Amsterdamis ootasime järgmist lendu ikka tükk aega. Ma täpselt enam ei mäleta, kas see oli 5 tundi või rohkem. Ühesõnaga: Air France oli järgmine lennufirma, mida kasutasime.. Esimest ja viimast korda. Miks? Lend hilines päris palju, mitte keegi inglise keelt ei oska ja lennuk ei olnud mugav ka. Jõudsime Lyoni, arvasin, et Prantsusmaal on külmem, aga kurjam, päris soe oli juba. Läksime enda pagasile järgi, minu üks pagas oli katki ja Andruse pagas oli sootuks kadunud, kiirelt-kiirelt tuli nüüd asju ajama minna, et pagas tagasi saada, sest seal olid eluks vajalikud asjad sees. PS! Lyonis oli naiste wc rikkis, pidin meeste oma kasutama. Õigemini kõik kasutasid meeste oma! Bussisõit lennujaamast rongijaama läks viperusteta, rongisõit Nimesi ka. Lõpuks olime kohal. Pidime kiirelt hotelli otsima ja siis magama.. Rongijaamale kõige lähema hotelli valisime. Lollisti tegime, sest seal hotellis saime korduvalt riielda. Peamiselt sellepärast, et me sõime hotellitoas. 3 või 4 päeva veetsime seal hotellis, siis otsustasime uude kohta minna, see oli ikka palju vingem, võisime isegi süüa. Iga päev vahetati meil saunalinasid, prügikotte ja koristati, igati viisakas värk oli.! Nädal aega peatusin hotellis.

Esmaspäeval hakkasime Andrusega korterit otsima, õigemini Andrus otsis ja mina lonkisin kaasa, sest eriline asjaajaja ma ei olnud, keelt ei oska, niisama naeratasin ainult viisakalt. Ühesõnaga: enamustes kohtades meid ei võetud jutulegi, sest Prantsusmaal on nii, et kui tahad korterit üürida, siis pead tööl käima. Seega minu nimele oli väga raske korterit saada. Käisime umbes 12 kohas ja 4 kohas sai ainult nii, et korter tuleks minu nimele. Paljud Prantslased ei tea, et eesti asub Euroopa Liidus, siis pidigi kõigepealt seletama, et mul pole elamisluba vaja, sest elan Eestis ja Eesti asub Euroopa Liidus. Enne praegust korterit käisime 2te korterit veel vaatamas. Esimene oli täiesti tühi, ühetoaline aga sinna peale oli siis puust ehitatud teine korrus, et nagu magamistoa sai sinna sisustada. Ei sobinud selline lahendus meile, asukoht kesklinnast oli ka päris kaugel. Järgmine korter oli tõesti nagu nukumaja. Ühetoaline, aga see ükstuba oli ikka nii väike, et mitte kuidagi ei mahuks sinna kahekesti elama, see variant langes ka välja. Viimane korter mida vaatama läksime, sobis meile ja nüüd siin ma elangi. Elame 2 korrusel, kahetoalises korteris, kesklinnas! Meil on maja nurgas Baar, ma ei ole sinna sisse veel läinud, sest see on Araablasi täis, kardan neid natukene. Minuga samal korrusel elab veel üks naine ja üks mees ja nad on vist paar, vähemalt käitumine on neil küll selline, et nad oleksid paar. Esmamulje jäi mul linnast muidu, et ohoo, kõik on nii ilus ja kena. Nüüd 2 nädalat hiljem, kurat, kõik kohad on koerasitta täis, ilus see nüüd küll ei ole. Ehitised on jah ilusad, aga see sitt rikub kõik ära! Tänavatel peab ikka jälgima kuhu astud, sest sitta on ikka igal pool, prügi samamoodi. Inimestel on ikka tõsiselt ükskõik, kuidas nende kodulinn välja näeb.

Asjaajamine võtab Prantsusmaal ka kõvasti aega, sellepärast tuleb palju kannatust varuda. Interneti sissepanemine korterisse võtab miinimum 2 nädalat ja maksimum 4 nädalat aega, oleneb, kus lased neti panna. Eestis seevastu on nii, et kui ikka netti vaja, siis saab selle ikka väga kiirelt koju. Suurtes poodides on nii, et kui jõuad poodi 10 minutit enne selle sulgemist, siis põhimõtteliselt osta sa enam midagi ei saa, sest müüjatel ei ole aega, nad ütlevad viisakalt, et külastage meid homme. Miks homme, kui mul seda asja on täna vaja, siis tahaks seda ikka täna saada. Kui pood on kella 7-ni õhtul lahti, siis ikka kella 7-ni peaks asju osta saama.

Nimesis sadas lund. See on ime, õues oli +16 kraadi ja selgest taevast hakkas lund sadama, kui läksime Andrusega linna, et internetti minna, siis päris paljud olid õues ja tegid lumesõda. :)

Hetkel istun kodus, suurt mitte midagi teha ei ole, internetti veel korteris ei ole, aga lootus, et aprilli esimesel nädalal on internet sees, ei ole veel kustunud, õues ma üksinda eriti jalutada ei taha, sest mulle osutatakse palju tähelepanu. Heledad juuksed tänaval on ikka päris suur haruldus. Kõik toimetused, mis mul on vaja õues ajada, üritan enne lõunat ära teha, sest siis inimesed eriti ringi ei liigu, on kas tööl, koolis, või siis lihtsalt magavad kodus. Vanemad inimesed muidugi liiguvad, soe sai on vaja ju lettidelt kätte saada kõige esimesena.