Joyeux anniversaire Sharif!!

Nagu ma aru saan, siis Tanel oskab Prantsuse keelt, sest minu eelmise sissekande pealkirja oli ta ära tõlkinud õigesti. Selle lausega veel selline asi, et pidin ennast tutvustama, mis nu nimi on ja kus elan ja siis kõige lõppu lambist ütlesin, et mulle meeldivad koerad. Ei teagi miks, aga nii tundus vägev..

Kiire reportaaž sellest, mis juhtus paar päeva tagasi..

Minu alt naaber Oliver või Olivier, kuidas kellelegi meeldib, mõlemad variandid on õiged. Mis siis temaga toimus mõtlete jah.. Tulin koolist koju ja hakkasin usinalt numbreid pähe õppima, kui kuulsin mingit mürglit, akna peale minnes ei olnud ma ainuke, kes uudistama olid tulnud, vastasmaja akendes olid ka uudishimulikud silmapaarid väljas ja jõllitasid meie maja ust. Ega me palju ei näinudki, kuulsime ainult jubedat kisa. Mul muidugi olid eelised, nägin, et maja nurgas seisis tume BMW maastur ja veel teinegi tume auto. Esimene mõte oli, et mafiossid tulid meie majja laamendama. Läksin siis sisehoovi luurama ja märkasin, et Oliveri korteris käib askeldamine, pabereid lendas igas ilmakaares ja ta korterist toodi välja Estebian, kellel olid käed raudus.. Estebian on üks meie majamanikest. Ta toimetati sinisesse Peugeoti ja viidi minema. Aknalt piiludes nägin, et üks naine askeldab seal korteris ja tuhnib paberites. Mina ei suutnud uudishimu alla suruda ja pidin mingi põhjuse leidma, et õue minna. Prügikott oli suht täis, otsustasin selle välja viia, siis nägin täpsemalt, mis seal toimus, tuba oli pabereid täis ja üks naisterahvas korjas neid kokku. Tuppa tagasi jõudes vuras sama sinine auto maja ette ja viisakas meesterahvas teretas mind.. Möödus paar minutit ja käeraudus Oliver toimetati sinna samasse autosse, koos mitme kastitäie paberitega..

Ei tea, mis musta äri nad ajavad, igatahes hästi see neil ei lõppe. Eile sai Oliver vanglast välja ja täna mingid kahtlased onud otsisid teda. Igatahes Oliveri ei olnud kodus, ei tea, kus ta jälle kolab ;)

Mu terve elu jooksul ei ole nii palju asju juhtunud, kui siin paari kuu jooksul. Elan nagu Chicagos.:) Jube põnev värk!!

Ja ma sain ka oma kaua oodatud vihma, olen õnnelik!!

Skarifile palju õnne ka, sest tal täna sünnipäev, lubas meid nädalavahetusel välja viia. Ma arvan, et läheb mölluks. Loodan, et siis aint vihma ei saja, võiks selline soe öö olla, et kui väljas kuskil magama jääme, siis ei ole ohtu, et surnuks külmume. See oli muidugi nali..:)

Okei, ma nüüd vodisse, kordan homsed asjad üle ja jään magama, kui araablased muidugi tänaval karjuma jälle ei kuku..

J´aime les chiens..!!!

Aitab, ma olen täna päev läbi Prantsuse keelt õppinud. Homme siis pean õpetajale ennast juba tutvustama. Loodan, et saan ilusti hakkama, muidu kõik see õppimine on niisama olnud. Ennast ajab küll muidu naerma, et ühel hetkel on kõik asjad peas, tähestik, verbid, tutvustamine ja siis kui hakkad mingi tunni pärast mõtlema, et mis värk seal oli, siis ei meenu suurt midagi..

Okei, tähestik on lihtne, kõigest 26 tähte ja neid ei olnud keeruline meelde jätta, aga see tutvustamine.:)

Up, down, turn around, please, don´t let me hit the ground..

Meie teooria Laurenciga ei pidanud paika. Alkohol ja narkootikumid ei olnud seekord surma põhjus. Kui inimesel psüühhiliselt kõik korras ei ole, siis kahju. Damieni ise lõpetas enda elutee, meie võime ainult oletada miks. Oleme küll teooria paika pannud, aga kas see ka õige on, seda ei tea enam keegi. Millegi pärast oleks mulle meeldinud see variant rohkem, et ta sai üledoosi. See tegelik surma põhjus on õõvastav. Ei tea, ei taha enam sellele nii palju mõelda.

Kui aus olla, siis sel ajal, mis ma Prantsusmaal elanud olen on juhtunud nii palju asju. Eestis ei juhutnud pooltki nii palju asju, kui siin. Kõik nüüd mõtlevad, et mis siis.. Araablased, eneserahuldajad, pidev tüütamine, surm... Kas ma tahan koju?? Ei, hetkel ei ole aega sellele mõelda, peas on rohkem mõtteid, mis mind tegutsema sunnivad. Teisipäeval hakkan juba keelt õppima ja siis muutub elu lihtsamaks. Ootan, ootan... Eile oli meil super ilm, üle 30 soojakraadi. Öösel magada ei saanud, ärkasin pidevalt ülesse, sest palavus tappis. Täna on ilm muutlik, taevas on hall, loodan, et hakkab sadama.

Selles suures vihma ootuses lõpetangi...

Palun tee nii, et vihma hakkaks sadama..

Zumm-Zumm-Zumm, lendab mezimumm..:)

Kas ma tõesti terve mai jooksul kirjutasin enda blogisse ühe ainsa sissekande?? Kui nii, siis häbenen küll silmad peast välja.:S Teen kiire ülevaate, mis vahepeal juhtus siis. Käisime peol, õhtu jooksul külastasime 7-et baari/lokaali/diskoteeki. Oleksime rohkemgi jõudnud, aga poistel tuli tukk peale. Eks alkohol niitis nad jalust maha. Peale seda puhkasime ja siis olid meil linnas suured-suured pidustused. Terved tänavad olid kinni pandud, palju välikohvikuid, müüdi nänni jne. Pidustused kestsid pea nädal, pidustuste naelaks oli pullivõitlus ja tänaval pullidega jooksmine. Mina isiklikult ei käinud seda pulli värki vaatamas, aga õhtul peolt tulles nägin, et tänavad on sõnnikut täis. See sama pidustuste aeg helistasin isale ka, tema kuulis, milline möll siin ikka käis. Siin oli rohkem rahvast kui Eestis laulupeo ajal. Õhtusele peole oli ka raske pääseda. Latin cafe juurdes oli dj ja seal ei pääsenud üldse liikuma, samuti peatänav oli umbselt rahvast täis. Kuna meil kurgud kuivasid ja tahtsime kuskil midagi juua, siis pidime liikuma kuskile, kus reaalselt pääseks midagi ostma, selleks kõndisime tükk maad, et otsida baari, mis ei ole ülerahvastatud. Loomulikult me selle ka leidsime ja saime janu kustutada. Õhtu lõpuks tiris Meelis meid kuskile diskoteeki, kus rumm koolaga maitses nii hästi, et uni tuli peale. Nii, las ma meenutan, mis veel head juhtus.. Sain enda alt naabriga sõbraks, saan temaga inglise keeles suhelda, seega see aeg, kui Andrust töölt ootan, ei ole enam nii igav, sest nüüd on keegi, kellega jutustada...

Eile juhtus ka natukene kurvem sündmus meie majas. Nimelt mu naaber suri ära. 32 aastane noormees, ma täpselt ei tea, miks, aga meil on Laurenciga (mu sõbranna, alt korruselt) oma teooria, kuidas ta ära suri. Ütlen ainult, et ta tarvitas palju alkoholi ja midagi muud ka. Üle 10ne politseiniku seisid mul ukse taga ja tegelesid seal paberimajandusega. Koputati ka minu uksele. Ma avasin ukse ja küsisin midagi Eesti keeles, kõik politseinikud vaatasid mind ja ütlesid Aahh?? Ma vastasin seejärel inglise keeles, et ma ei oska prantsuse keelt, äkki keegi oskab inglise,- või eesti keelt. Üks ilus politseinik siis natukene oskas ja küsis: et millal ma teda viimati nägin jne. No selline tavaline värk. Kuskile enne 10-et õhtul tuli laibaauto ja viis mu naabri ära. Peale seda läksid ka kõik politseinikud minema ja mina läksin Laurencile külla, kuigi ma selle naabriga suhelnud ei ole, ainult teretanud, oli ikkagist selline kõhe tunne ja ei tahtnud üksinda kodus olla.

Ahjaa, miks ma üksinda kodus olin, aga sellepärast, et Andrus läks 3 nädalaks maastikule ja teda seega kodus ei ole.

Üks hea uudis veel. Teisipäeval 8. Juunil lähen esimest korda kooli, et keelt õppida. Niisiis: kui suve lõpus koju tulen, siis oskan juba Prantsuse keelt!!

Ma lisaks hea meelega pilte, mis ma pidustuse ajal tegin, aga Andrus kurivaim võttis kaamera maastikule kaasa ja pildid kõik seal sees.. Aga ei ole hullu, kui ta tagasi tuleb, siis lisan..

Ja veel üks hea uudis, mul tuleb varsti sünnipäev.. Juheiii...

Hopsasaa, Mallega, saarde kala püüdema...:))