Mida teeksid Sina, kui poemüüja annaks Sulle raha valesti tagasi??
Käisin poes toidukaupa ostmas ja kassasse jõudes ulatasin müüjale 10 eurot, poemüüja asetas aga raha tagasi kõvasti üle 10ne euro. Muidugi ei osanud poemüüja Inglise keelt ja siis ma üritasin talle öelda, et raha on kuidagi palju võitu. Sellepeale poemüüja punastas ja naeratas mulle kenasti. No, tegijal juhtub nii mõndagi ütleksin selle peale. Muidugi oleksin ma võinud kõik raha viisakat vastu võtta ja ära minna, aga ausus siiski ennekõige. Endal oli muidugi hiljem hea tunne, et ma raha vastu ei võtnud ja ausaks jäin.
Eile tuli siis meie kaua oodatud magamistoa mööbel. Kõik tundus just nagu ilus, aga hakkasin siis pakke vaatama ja märkasin, et voodil puudub madrats, kuigi tasunud me selle eest oleme. 6 nädalat oleme oodanud ja siis ka unustatakse kõige tähtsam asi toomata. Tõesti vist arvatakse, et me magame voodi kastis või raamistiku peal. Ma saaks aru, kui unustatakse mingi vähem tähtsam element, aga madrats, no kuulge. No ei saa mina endiselt neist prantslastest aru. Andrus tegi üsna kurja kõne poodi ja poest lubati reedel oma kulu ja kirjadega madrats meile toimetada. Ega enam ei olegi palju oodata jäänud, homme juba reede ja saangi uues voodi kokku panna ja seal tududa.
Seda tahan ka mainida, et ikka jube kuumaks on läinud. Üle 22 kraadi sooja päeval, ei kujuta ettegi, mis veel suvel toimuma hakkab.
neljapäev, 29. aprill 2010
esmaspäev, 26. aprill 2010
Saadana lämmi!!!
Selle postituse pühendan täielikult Fuanale, kes peab nüüd 3 nädalat vanglas veetma. Eriti kurb on aga see, et ta veedab enda puhkuse ka vanglas.
Samal ajal, kui Terve Eesti hakkab esimesel mail koristama, algab Andrusel nädalane puhkus, seda, mis tal kõik plaanis see aeg teha on, kajastan ma edaspidi enda blogis. Ega ma ise ka päris kindel ei ole, mis Andrusel plaanis on, sest ta suudab mind ikka iga päev millegi erilisega üllatada.
Reedel jalutasime Andrusega Nimesis ja nautisime kevadet. Avastasime turu, kus saab odavalt erinevaid tooteid osta. Enamus tooted on ikka poe hindadest kordades odavamad. Kuna viimasel ajal oleme me juustu hakanud tarbima oluliselt rohkem, kui varem, siis ei saanud ka seekord juustuletist mööduda nii, et sealt midagi ei ostaks. Ostsime kolme sorti juustu ja üks juust lõhnas nii tugevalt, et saiapeal seda ei saagi süüa. Lõhn on nii õudne, aga maitse on super. Selle turu kohta pean veel seda mainima, et kui Eesti turul käinud olen, siis müüjad kohe esimesel võimalusel tulevad ja teenindavad, aga siin sa võid oodata 5 minutit, ka kauemgi, ennem kui keegi sinuga ülde juttu teeb. Lihaletis vanamees mulises oma sõpradega ja ikka päris kaua seisime ja ootasime, et saaks oma kauba kätte. Vot selline pidev ootamine hakkab lõpuks ära tüütama.!! Käisime MacDonaldsis ka, ma ei saa mainimata jätta, et Hesburger on ikka parem, kui MacDonalds.
Pühapäeval käisime Hiina Restoranis söömas. Seal on selline süsteem, et kõik söögid on klaasi all, valid välja, mida soovid ja siis inimene tõstab need Sulle. Vastavalt nii palju, kui soovid. Ma ei ole nii head hiina toitu mitte kusagil saanud, kui siin. Bombayga ei saa seda võrreldagi. Isegi riis maitses siin paremini, kui Bombays..:) Igatahes on meil plaanis pühapäeval jälle seda kohta külastada, aga siis juba valime uued söögid, mida proovida. Amfi teatris käisime ka järjekordselt, aga sisse ei läinud, sest pühapäeviti on kõik asjad suletud, seega niisama istusime ja tegime mõned pildid jälle. Ma loodan, et millalgi saabub see päev, kui ma ka sinna sisse saan, pidev mööda kõndimine hakkab juba ära tüütama.
Üks hea uudis veel. Juba Kolmapäeva õhtul peaksime voodi ja kapi lõpuks kätte saama. Päris kaua oleme neid oodanud, aga nagu ütleb vanasõna: Kes kannatab, see kaua elab!!
Suured tänud Liinale, kes lisas Orkutisse Mu venna Rauno sünnipäeva pildid. Nüüd on ikka tõeline koduigatsus peal. Tahaks teid kõiki juba näha, hakkan kalendrisse juba ristikesi tõmbama ja päevi lugema ajani, mil koju tulen...
Samal ajal, kui Terve Eesti hakkab esimesel mail koristama, algab Andrusel nädalane puhkus, seda, mis tal kõik plaanis see aeg teha on, kajastan ma edaspidi enda blogis. Ega ma ise ka päris kindel ei ole, mis Andrusel plaanis on, sest ta suudab mind ikka iga päev millegi erilisega üllatada.
Reedel jalutasime Andrusega Nimesis ja nautisime kevadet. Avastasime turu, kus saab odavalt erinevaid tooteid osta. Enamus tooted on ikka poe hindadest kordades odavamad. Kuna viimasel ajal oleme me juustu hakanud tarbima oluliselt rohkem, kui varem, siis ei saanud ka seekord juustuletist mööduda nii, et sealt midagi ei ostaks. Ostsime kolme sorti juustu ja üks juust lõhnas nii tugevalt, et saiapeal seda ei saagi süüa. Lõhn on nii õudne, aga maitse on super. Selle turu kohta pean veel seda mainima, et kui Eesti turul käinud olen, siis müüjad kohe esimesel võimalusel tulevad ja teenindavad, aga siin sa võid oodata 5 minutit, ka kauemgi, ennem kui keegi sinuga ülde juttu teeb. Lihaletis vanamees mulises oma sõpradega ja ikka päris kaua seisime ja ootasime, et saaks oma kauba kätte. Vot selline pidev ootamine hakkab lõpuks ära tüütama.!! Käisime MacDonaldsis ka, ma ei saa mainimata jätta, et Hesburger on ikka parem, kui MacDonalds.
Pühapäeval käisime Hiina Restoranis söömas. Seal on selline süsteem, et kõik söögid on klaasi all, valid välja, mida soovid ja siis inimene tõstab need Sulle. Vastavalt nii palju, kui soovid. Ma ei ole nii head hiina toitu mitte kusagil saanud, kui siin. Bombayga ei saa seda võrreldagi. Isegi riis maitses siin paremini, kui Bombays..:) Igatahes on meil plaanis pühapäeval jälle seda kohta külastada, aga siis juba valime uued söögid, mida proovida. Amfi teatris käisime ka järjekordselt, aga sisse ei läinud, sest pühapäeviti on kõik asjad suletud, seega niisama istusime ja tegime mõned pildid jälle. Ma loodan, et millalgi saabub see päev, kui ma ka sinna sisse saan, pidev mööda kõndimine hakkab juba ära tüütama.
Üks hea uudis veel. Juba Kolmapäeva õhtul peaksime voodi ja kapi lõpuks kätte saama. Päris kaua oleme neid oodanud, aga nagu ütleb vanasõna: Kes kannatab, see kaua elab!!
Suured tänud Liinale, kes lisas Orkutisse Mu venna Rauno sünnipäeva pildid. Nüüd on ikka tõeline koduigatsus peal. Tahaks teid kõiki juba näha, hakkan kalendrisse juba ristikesi tõmbama ja päevi lugema ajani, mil koju tulen...
neljapäev, 22. aprill 2010
Uka-uka mina prii!!!
Ooohh, ma ei ole see kuu eriti usin olnud ja olen korduvalt enda blogi unarusse jätnud. See ei tõota mitte midagi head, sest Liina ja ema juba riidlesid, et miks uut sissekannet ei ole. Ärkasin täna peavaluga, ilmselt sellepärast, et jätsin enda peakohal oleva akna ööseks lahti ja ju tuul tegi mulle üks null ära. Praeguseks hetkeks muidugi on asi korras, peavalu on möödunud ja tuju on ka enam-vähem.
Võtame siis kokku, mis vahepeal juhtunud on. Mõni kindlasti mõtleb, kas olen veel perverte kohanud, vastus on EI. Õnneks mitte. Kui aus olla, siis tegelikult ei olegi mitte midagi suurt juhtunud. Laupäeval oli meie pool väikene istumine, no teate ju küll, alkoholiga ikka. Arutasime igasuguseid maailmaasju ja üks seltskonnast otsustas naabritega tutvust teha. Niisiis: meie naabrimutt oli meile külla, koos oma kahe sõbrannaga. Kui ma ennem arvasin, et Prantslased ei olegi nii rumalad, siis nüüd arvan, et nad on ikka täitsa lollid. Minu prantsuse keel on olematu, aga ma saan juba paljudest sõnadest aru ja kehakeelest saan ka aru. Niisiis: tütarlapsed tulid meile, musitasid mu kolm korda läbi ja siis hakkasid rääkima. No, inglise keelt nemad muidugi ei osanud, seega mina nendega suhelda eriti ei soovinud. Jõmisesin vaikselt diivanil ja kuulasin Prantsuse keelt. Tütarlapsed hakkasid Gagarinilt uurima, et kus kohast ma pärit olen, ta vastas, et Eestist. Need tegid suured silmad ja ütlesid, aa, Espanjol, voui, voui. Nüüd nad ilmselt arvavadki, et ma olen Hispaaniast pärit ja oskan suurepäraselt Hispaania keelt. Milline pettumus, kui nad jõuavad arusaamale, et Eesti on ka üks väike riik seal Põhjapool. Tegelikult peaks kõigile Prantslastele kinkima maakaardi ja siis õpetama neile, et Prantsusmaa ei olegi ainukene riik siin maailmas, peale Prantsusmaa on veel palju teisigi toredaid riike. Ma ei oska hetkel nagu suurt rohkem midagi kirjutada, kindlasti juhtus veel palju toredaid asju, aga kohe hoobilt nad ei meenugi..
Okei, priileivad välja..:)
Võtame siis kokku, mis vahepeal juhtunud on. Mõni kindlasti mõtleb, kas olen veel perverte kohanud, vastus on EI. Õnneks mitte. Kui aus olla, siis tegelikult ei olegi mitte midagi suurt juhtunud. Laupäeval oli meie pool väikene istumine, no teate ju küll, alkoholiga ikka. Arutasime igasuguseid maailmaasju ja üks seltskonnast otsustas naabritega tutvust teha. Niisiis: meie naabrimutt oli meile külla, koos oma kahe sõbrannaga. Kui ma ennem arvasin, et Prantslased ei olegi nii rumalad, siis nüüd arvan, et nad on ikka täitsa lollid. Minu prantsuse keel on olematu, aga ma saan juba paljudest sõnadest aru ja kehakeelest saan ka aru. Niisiis: tütarlapsed tulid meile, musitasid mu kolm korda läbi ja siis hakkasid rääkima. No, inglise keelt nemad muidugi ei osanud, seega mina nendega suhelda eriti ei soovinud. Jõmisesin vaikselt diivanil ja kuulasin Prantsuse keelt. Tütarlapsed hakkasid Gagarinilt uurima, et kus kohast ma pärit olen, ta vastas, et Eestist. Need tegid suured silmad ja ütlesid, aa, Espanjol, voui, voui. Nüüd nad ilmselt arvavadki, et ma olen Hispaaniast pärit ja oskan suurepäraselt Hispaania keelt. Milline pettumus, kui nad jõuavad arusaamale, et Eesti on ka üks väike riik seal Põhjapool. Tegelikult peaks kõigile Prantslastele kinkima maakaardi ja siis õpetama neile, et Prantsusmaa ei olegi ainukene riik siin maailmas, peale Prantsusmaa on veel palju teisigi toredaid riike. Ma ei oska hetkel nagu suurt rohkem midagi kirjutada, kindlasti juhtus veel palju toredaid asju, aga kohe hoobilt nad ei meenugi..
Okei, priileivad välja..:)
esmaspäev, 12. aprill 2010
Kuni pole kodus, olen kaugel teel…
Pikk Andruse ootamine hakkab lõpule jõudma. Loetud päevad ja kodus ta ongi.
Mis toimus nädalavahetusel??? Jens ja Lawrence käisid mul külas ja ühtlasi Jens ka tegi süüa meile. Peale söömist läksime Latin Cafesse, et mõned joogid teha. Ilm oli sel päeval tõeliselt kuum. Kraadiklaas näitas varjus 23 kraadi, seega päikesekäes oli kindlasti rohkem. Proovisin jälle ühte Latin Cafe kokteil, mida muide soovitas Lawrence ja see maitses tõeliselt kohutavalt. Natukene lagritsa maitse. Üldiselt lagrits meeldib mulle väga, aga see kokteil oli ikka päris kohutav. Ma ei suutnud seda lõpuni juua ja otsustasin taaskord ühe Stella võtta ja seekordne kohviku tripp oli läbi. Lawrence hülgas meid varakult seega pidasime Jensiga sõjaplaani, mida ette võtta, ilm lihtsalt õlle joomiseks oli liiga palav ja läksime hoopis kirikuid pildistama. See oli ikka tõeliselt hea idee, sest kirikud olid ikka võrratult ilusad. Käisime Amfi teatrit ka piilumas, aga kuna ma lubasin Andrusele, et lähen temaga sinna esimesena, siis seekord jälle sisse ei läinud. Muide mu kirikutuuri pilte saate uudistada mu facebookist ja orkutist. Vitraazid näevad ikka ülikihvtid siin maal välja.
Nädalavahetus ei olnud veel kaugeltki läbi, kui Andrus helistas ja otsustas minuga jälle mingi paari tunnise telefonimaratoni pidada. Nagu juba traditsiooniks kujunenud räägin ma telefoniga akna peal. Seekord see nii hea mõte ei olnud. Üks meesterahvas jäi minu akna all seisma ja hakkas mind jälgima. Mul ei olnud selle vastu midagi, las vaatab, kui huvi pakub, aga sündmused võtsid väga kummalise pöörde. Meesterahvas otsustas oma saiad valge Peugeoti peale asetada ja hakkas nurgas ise-ennast rahuldama. Alguses ma ei märganudki seda, arvasin, et tal on vaja häda kergendada nurgas, aga see häda venis väga, väga pikaks. Ja kui mööduv auto valguse ta peale heitis, siis sain aru, mis toimub. Otsustasin akna kinni panna ja enda telefoni vestlust diivanil pidada.
Praegu, kui selle peale mõtlen, siis ma ei suuda ettegi kujutada, mis järgmisena võib juhtuda.
Elu on kummalisi inimesi täis, kas pole?
Mis toimus nädalavahetusel??? Jens ja Lawrence käisid mul külas ja ühtlasi Jens ka tegi süüa meile. Peale söömist läksime Latin Cafesse, et mõned joogid teha. Ilm oli sel päeval tõeliselt kuum. Kraadiklaas näitas varjus 23 kraadi, seega päikesekäes oli kindlasti rohkem. Proovisin jälle ühte Latin Cafe kokteil, mida muide soovitas Lawrence ja see maitses tõeliselt kohutavalt. Natukene lagritsa maitse. Üldiselt lagrits meeldib mulle väga, aga see kokteil oli ikka päris kohutav. Ma ei suutnud seda lõpuni juua ja otsustasin taaskord ühe Stella võtta ja seekordne kohviku tripp oli läbi. Lawrence hülgas meid varakult seega pidasime Jensiga sõjaplaani, mida ette võtta, ilm lihtsalt õlle joomiseks oli liiga palav ja läksime hoopis kirikuid pildistama. See oli ikka tõeliselt hea idee, sest kirikud olid ikka võrratult ilusad. Käisime Amfi teatrit ka piilumas, aga kuna ma lubasin Andrusele, et lähen temaga sinna esimesena, siis seekord jälle sisse ei läinud. Muide mu kirikutuuri pilte saate uudistada mu facebookist ja orkutist. Vitraazid näevad ikka ülikihvtid siin maal välja.
Nädalavahetus ei olnud veel kaugeltki läbi, kui Andrus helistas ja otsustas minuga jälle mingi paari tunnise telefonimaratoni pidada. Nagu juba traditsiooniks kujunenud räägin ma telefoniga akna peal. Seekord see nii hea mõte ei olnud. Üks meesterahvas jäi minu akna all seisma ja hakkas mind jälgima. Mul ei olnud selle vastu midagi, las vaatab, kui huvi pakub, aga sündmused võtsid väga kummalise pöörde. Meesterahvas otsustas oma saiad valge Peugeoti peale asetada ja hakkas nurgas ise-ennast rahuldama. Alguses ma ei märganudki seda, arvasin, et tal on vaja häda kergendada nurgas, aga see häda venis väga, väga pikaks. Ja kui mööduv auto valguse ta peale heitis, siis sain aru, mis toimub. Otsustasin akna kinni panna ja enda telefoni vestlust diivanil pidada.
Praegu, kui selle peale mõtlen, siis ma ei suuda ettegi kujutada, mis järgmisena võib juhtuda.
Elu on kummalisi inimesi täis, kas pole?
kolmapäev, 7. aprill 2010
Ding Ding
Ma ei ole postitanud paar päeva blogisse mitte midagi ja juba sain natukene kurjustada, et miks uut sissekannet ei ole. Kuuldavasti oli mul väga teguderohke esmaspäev, millest siin nüüd pajatangi lähemalt. Paljud muidugi ei tea seda, et esmaspäev oli Prantsusmaal vaba, seoses munadepühaga. Niisiis: Pühapäeval heitsin voodisse nagu kord ja kohus, lootes, et saan poole päevani kenasti magada. Ma ärkasin kell 8 hommikul sellepeale, et keegi meeleheitlikult koputas ja prõmmis mu ukse taga. Ma olin nii pabinas, arvasin, et araablased üritavad mind ära röövida. Panin kiirelt riidesse, haarasin noa ja avasin ukse, et uurida milles probleem, aga seal ta istus, õnnetu näoga Fuana ja ütles: I´m hungry, let´s go to eat something!! Mul oli süda sõna otseses mõttes saapasääres. Lasin siis enda varajase külalise sisse ja uurisin, et miks nii vara mind külastab. Ainuke põhjus, mis ta mainis oli see, et ta tahab minuga lõunatama minna, kell 8 hommikul. Ma muidugi nii vara söögist ei mõelnud, pigem pani mind muretsema see, et ta elas nädalavahetuse hotellis ja hotellidest tuleb lahkuda hommikul kell 11 enda asjadega. Seega oli meil natukene aega, mis kulus kõik minu korrastamisele ja seadsime sammud linna teise otsa, kus asus ta hotell. Teepeal tegime muidugi ääretult palju fotosid, et jalutuskäik hotelli oleks vähegi põnevam. Kell 10 olime omadega valmis, nautisime Nimesi linna kaunist loodust ja pidasime plaani, kuhu sööma minna. Mingit suurt plaani pidada me ei saanud, sest kohvikud avatakse alles lõunast ja lõunani oli 2 tundi aega, seega pidime külastama MacDonaldsit. Mingil kummalisel moel me möödusime macDonaldsist päris kiirel sammul, ei teagi miks, aga korraga ei olnud kõht tühi ja Fuana ütles, et ta teab palju paremat kohta, kus hommik veeta. Uskuge mind, see ei olnud üldsegi hea mõte. Me läksime söömise asemel jooma. Alustasime Stelladega, Prantsusmaa õlu, siis mõned kokteilid, mis maitsesid väga hästi. Päeva lõpetasid mul 2 Long Island Ice Tead. Peale neid kahte jooki seadsin sammud kodupoole, millest ma suurt midagi ei mäleta. Igatahes, Fuana kott, arvuti, telefon, iPod on minu juures ja ta ise sattus tõsistesse sekeldustesse!!!
Selle loo moraal on järgmine: Parem minna sööma, kui jooma!!!
Tahan veel lisada, et järgmine päev oli väga hull. Elu pohmell ikka. Eesti pohmell on ikka palju parem, kui Prantsuse oma.
See hommik, kui hotelli läksime, siis teepeal märkasin ma kevadet ka. Leidsin puid, mis hakkavad roheliseks minema. Oh, kuidas tuli ikka kodune tunne peale.
See kokteil oli päris maitsev..
Selle loo moraal on järgmine: Parem minna sööma, kui jooma!!!
Tahan veel lisada, et järgmine päev oli väga hull. Elu pohmell ikka. Eesti pohmell on ikka palju parem, kui Prantsuse oma.
See hommik, kui hotelli läksime, siis teepeal märkasin ma kevadet ka. Leidsin puid, mis hakkavad roheliseks minema. Oh, kuidas tuli ikka kodune tunne peale.
See kokteil oli päris maitsev..
neljapäev, 1. aprill 2010
Rõmsu..
Mul on ununenud, et homme on Suur Reede ja kõikidel on vaba päev. Aitähh Kasparile, kes mulle seda meelde tuletas. Huvitav on see, et kui Eestis elasin, siis teadsin täpselt, mis tähtpäevad tulemas on ja millal vaba päev kuskilt on. Praegult on asjad aga teised, hea kui mul meeleski on, mis kuupäev täna on ja palju kell on.:) Hea, et ma sellest vabast päevast homme teada ei saanud, sest oli mul ju plaanis poodi minna. Nüüd siis käin täna ära ja rahu majas.
Kodustega suheldes olen kuulnud, et Eestis on kevad vägagi alanud. Oh, kuidas tahaks ikka kodus olla ja seda oma silmaga näha. Korjata esimesi lumikellukesi ja oodata, et sinililled kasvama hakkaks. Samuti tahaks vahtramahla juua. Millest aga eriti puudust tunnen, on see hetk, kui puudel hakkavad lehed roheliseks minema. Vot see on küll vaatepilt, mida ma nii tahaks näha. Meil siin sellist asja ei näe. Palmid, need aastaringselt rohelised. Mõni üksik puu ehk läheb roheliseks, aga selliseid peab ka tikutulega otsima. Kuldnokkade ilusat laulu sooviks ka kuulata, minu akna taga laulavad ainult tuvid ja kriibivad vihmaveerennis küüntega, mis ei ole kuigi mõnus muusika.
Oh kevad, kevad, armumise aeg, siin ei tunnetagi seda, et oleks uus aastaaeg hakanud.
Eelmise aasta sinililled.
Kodustega suheldes olen kuulnud, et Eestis on kevad vägagi alanud. Oh, kuidas tahaks ikka kodus olla ja seda oma silmaga näha. Korjata esimesi lumikellukesi ja oodata, et sinililled kasvama hakkaks. Samuti tahaks vahtramahla juua. Millest aga eriti puudust tunnen, on see hetk, kui puudel hakkavad lehed roheliseks minema. Vot see on küll vaatepilt, mida ma nii tahaks näha. Meil siin sellist asja ei näe. Palmid, need aastaringselt rohelised. Mõni üksik puu ehk läheb roheliseks, aga selliseid peab ka tikutulega otsima. Kuldnokkade ilusat laulu sooviks ka kuulata, minu akna taga laulavad ainult tuvid ja kriibivad vihmaveerennis küüntega, mis ei ole kuigi mõnus muusika.
Oh kevad, kevad, armumise aeg, siin ei tunnetagi seda, et oleks uus aastaaeg hakanud.
Eelmise aasta sinililled.
Tellimine:
Postitused (Atom)
