Whenever i´m sad i call on you my friend..!!

Kõik need luuletused on minu välja mõeldud...

Esitan küsimuse…
Kuidas sa ennast tunned?
Ma ei ootagi sellele mingisugust lihtsat vastust.
Ka ei lepi ma sõnaga hästi või halvasti
Ma tahan lihtsalt, et sa kirjeldaks seda, mida sa tegelikult tunned.
Niisiis mu küsimus oli, kuidas sa ennast tunned..?
Ma vaatan sind ja see mida ma näen, see meeldib mulle.
Ma võiksingi sind igavesti vaatama jääda, unustades reaalsuse täielikult.
Võib olla seekord olen ma väsinud rääkimast ja ootamast.
Äkki siiski mitte, ma ei tea isegi, mida ma tegema ja ütlema tegelikult peaksin.
Vaikides on sind hea vaadata, ilma mitte midagi ütlemata.
Võiksin seda tegevust jätkata kasvõi miljon aastat,
Aga ma väsin ja lõpuks pean ma siiski minema,
kuid õhku jääb ikkagi küsimus, kuidas sa ennast tunned..

Sina

Igakord, kui sa tuled ja ma su silmi vaatan,
Siis näen seal igakord midagi uut.
Midagi sellist, millest tahaksin, et räägiksid mulle.
Ka kõige kurvematest seikadest, mis juhtunud on.
Mitte, et ma saaksin ehk kõigest aru, aga ma tõesti üritan

Isegi kui sa lähed ja naeratus mu suult kaob, siis tean,
et lõpuks tuled sa ikkagi tagasi.
Su keha ja olemus toovad mulle naeratuse näole,
Sest sind on alati nii hea näha.

...

See lõputu tee, millel seisan,
Kus pole ei algust, ega lõppu.
See tee millel olen, ja lihtsalt seisan,
Ei mõtetes meelest mul läe.
Vaid eredad välgatused sähvivad veel
Ja inglid mu õlgadel teavad vaid teed..
..Ma kõnnin, ei tagasi vaata
Ja seisatades tean..
… taaskord minema pean.
Kuhu, ei tea..
Ja miks..
Eks inglid näitavad..
Ei eksita nad mind eal.
Ja siis sa tuled, haarad mul käest,
Vaikselt kõrva mul sosistad..
..See miski, mis tundus nii kauge
Nüüdsest paremana näib
Ja tean, et see lõputu tee millel seisan
Hetkega lõputuna enam ei näi..

Inimesed on nii ilusad ja head!!

Kui alustasin Mõdrikult sõitu koju, siis ei osanud ma iialgi arvata, et vanemad naisterahvad on nii toredad :D

Daam nr 1. Kuna ma nende nimesid ei tea, siis ma saan ainult liigitada neid numbritega. Vanuseks pakun naisterahval nii 67. Ma ei usu, et ta noorem oli, küll aga võib ta vanem olla. Juhtusin kuulma pealt tema vestlust ühe endaealise naisterahvaga. Jutt käis televisioonist. Nr 1 kirjeldas väga värvikalt, mis toimus pühapäevases Ärapanijas, kusjuures jutt oli nii kaasahaarav, et ma lihtsalt pidin seda kuulama. Teine naisterahvas ütles, et tema Ärapanijat ei vaata ja üldsegi tema lemmik kanal on ETV, ärapanija on aga Kanal 2s ja see tema lemmik kanalite hulka ei kuulu. Nr 1-le ei andnud aga rahu ja ta rääkis, et ta on rumal ja Ärapanija on lihtsalt nii hea, et seda lausa peab vaatama ja soovitas teisel seda kindlasti vaadata, sest muidu jääb ta nii paljust ilma.

Daam nr 2. Istusin endiselt Rakvere bussijaamas ja jälgisin õues toimuvat. Nägin kuidas üks vanem härra saatis enda kaasat bussi peale. Nad kallistasid imearmsalt, ja seejärel tegid põsele musi ka, ma naeratasin sellepeale ja naisterahvas märkas mind ja naeratas mulle kauni naeratusega vastu ja lehvitas. Mul läks süda nii soojaks, nii vahvaid inimesi leidub ikka Eestis.!

Daam nr 3. Naisterahvas jäi mulle silma enda erakordse stiiliga. Vanust võis tal olla nii 70 ja pealegi, aga tema riietus, tõeliselt maitsekas daam. Ma armusin ta mütsi. See oli nii elegantne, selline purpurpunane ja kaetud pisikeste karvadega. Ma nii väga tahtsin seda katsuda, sest see tundus nii pehme. Daam asetas enda koti maha ja küsis väga pehme häälega, kas ma valvaksin hetke ta kotti, et tal vaja üks asi ära tuua. Muidugi olin ma koheselt nõus. Ta ei olnudki kaua ära, nii 3-4 minutit. Tagasi tulles tänas ta mind viisakalt ja naeratas. Sealt läksid meie teed lahku, sest mina läksin bussipeale ja tema jäi sinna pingile ootama!

Minu järgmine peatus on Tallinn, seal peaks mul Isa ilusti vastus olema.
Jutu kokkuvõtteks ei oskagi ma tegelikult midagi ilusat siia kirjutada. Võib olla seda, et mul on tunne, et ma armastan inimeste naeratusi. Jah, ma kogun neid ja inimeste naeratused teevad mu päeva nii heaks. Mõnus on lihtsalt olla ja vaadata inimesi, kes naeratavad..
Niisiis, inimesed, naeratage rohkem, sest siis te teete mu päeva heaks!


MINA OLENGI NAERATUSTE KOGUJA!!!

Liina luuletus!!!

Sa küsid, kuhu ma lähen..?
..Seisatades korra mõtlen ja lahkun..
Tean, et pean minema kuskile, kus olen kord olnud õnnelik..
On raske koguaeg haiget saada, kui ei ole mitte millestki kinni hoida..
Ma jooksen, sest sisimas ma tunnen, et kuulun kuskile mujale…
...Ilma nende hetkedeta, hõljun vaid pilvedel..
Olen näinud nii palju ilusat, mis teeb mind õnnelikuks,
kuid ikkagi mõtlen ainult sellele, kus on mu pere ja millega nad tegelevad..
...Raske on näha maailma sellisena, nagu mina seda näen
..isegi kui tean, et siin maailmas on nii palju head millest kinni hoida..
… Kus mu sõbrad on?
.. Ma tunnen neist puudust..
Usun, et pean võtma kellegi kaasa ja tulema tagasi sinna kuhu kuulun..
Unustama kõik, mida olen näinud ja tundnud..
Liina, kui me ärkaksime koos tänaval, siis kas sa hoiaks mul käest ja naerataks mulle?
Ma tean ja sisimas ka usun, et sa oleksid mu kõrval ja naerataks mulle, isegi kui me elaksime läbi kõige raskemaid aegu..
...Kõik need ajad, mis meil koos olid, olid parimad ja ma tunnen neist puudust..
Ja usu, ma mõtlen sulle rohkemgi veel, kui sa elus arvata oskad..
Armastan Sind alati..

Minu kallile Liinutškale

PS Tegin paar muudatust ka sisse, eks ise saad lugeda ja võrrelda:D

Trouble is a friend

Ahjaa ja Jumalat ei ole ka tegelikult olemas. Väidate, et on, no mille kuradi pärast ei ole ma teda veel siis näinud. Ja ärge tulge nüüd väitma, et ma mingi pagan olen.. Ma olen tegelikult koguduse liige ja käin ka vahelduva eduga kirikus. Tahate teada miks, põhjus ei ole jumalas ja selle uskumises, asi on põhimõttes. Kirikus on tore, vahest on hea ennast sinna istuma sättida ja niisama kuulata, mida vanemad ja targemad räägivad. See, kui ma kirikus käin, see ei näita, et ma jube usklik oleks ja jumalat kohe usun. Ma ei ole usklik, ma ei usu jumalat, usun seda, mis on reaalselt olemas ja käega ka katsutav. Mitte Jumal, kes kükitab pilvepeal ja on niisama lahe onkel, keda ainult Kulp Martnast on näinud.. Ma arvan, et Kulp oli purjus, kui ta jumalat nägi..  Krt, poole mõtte pealt jooksis juhe kokku.. Ei mäletagi enam, mis ma siia veel kirjutama pidin…

Asja iva on siiski selles, et Jumalat EI OLE OLEMAS!! Pange või vangi, aga ei ole!

Tantsi...!

Viimasel ajal tundub mulle, et maailm ei olegi nii ebaõiglane nagu lauludes on öeldud. :D Elu on lill. Seda ma päris ei julgeks väita. Lillega on ju lood nii, et ta kevadel mõned ka suvel hakkavad kasvama, siis õitsevad oma õitsemised ära ja siis suve lõpus närbuvad ära. Järgmine aasta hakkab sama trall otsast pihta. Lill jälle hakkab kasvama, õitseb ja siis närbub. Iga aasta sama trall. Aga meie. Me sünnime, elame oma parimad aastad pere ja sõpradega, saame vanaks ning sureme. Ometigi ei sünni me uuesti ja ei hakka uuesti elama. Või siiski, on elu pärast ja enne surma olemas. Kunagi ma uskusin, et elu pärast surma tõepoolest eksisteerib. Täna ei ole ma selles enam nii kindel. Kui selline nn. elu enne surma tõepoolest eksisteerib, siis mille kuradi pärast ei mäleta oma eelnevast elust midagi. Seega, minu uskumus, et elu pärast ja enne surma ei ole siiski olemas ja kui oleks, siis palun tehke nii, et ma oleks järgmises elus Ameerika President.. Naissoost muidugi.. Sooviksin veel mingisuguseid jaburaid soove, aga jaburusteks ei ole enam tuju, elu pärast ja enne surma on piisavalt jabur, mille üle siin aru pidada. Niisiis, elu ei ole siiski lill. Elu on elu ja lill on lill, neid kahte ei saa võrrelda, seega ärge tulge mulle väitma, et elu on lill..! Aitähh teile, palju kergem hakkas kohe, kui sain enda lille teema siia kirjutada.

Ahjaa, päkapikke pole ka olemas.!