Kui me Andrusega õhtust telefonimaratoni pidasime, siis märkasin trepikojas kahtlast siblimist, see ei tähendanud mitte midagi head. Meie korteril on akende süsteem selline, et ühelt poolt akendest näeme tänavale ja kõndides toa teise otsa näen sisehoovi ja kõike, mis toimub treppidel. Niisiis tõusin ja asusin telefoniga rääkima sinna akna peale, kus näen mis toimub treppidel. Minu suurim hirm sai korraga tõeks, nabritel toimubki täna pidu. See, et ma nädalavahetusel ilusti magada sain, see tunduski liiga ilus, et olla tõsi. Noormehed, kes mu naabrite juurde läksid, ilusti teretasid mind, sest nad nägid, et ma akna peal jutustan telefoniga. Ma olin muidugi viisakas, teretasin vastu ja sain naeratuste osaliseks, ma naeratasin avstu, aga see pilk, millega ma neid vaatasin, see oleks nad hetkega tapnud ja laibameri oleks nii suur, et enam ei pääseks keegi naabrite juurde.:)Läksin voodisse enne südaööd, aga uinusin siis, kui pidu lõppes, seega kuskil veidi enne nelja hommikul. Kas ma plaanin nüüd kurja kättemaksu? Otse loomulikult, nii ma seda asja igatahes ei jäta, mingi vigerpussi pean ma neile viskama, arvatavasti kuulan täna päris kaua ja päris valjusti muusikat, aga ma ei ole veel 100% kindel, kas see ka nii on. Võimalik, et uni murrab mu juba kell 10 maha, sest pole ju eriti magada saanudki..
Minu vastasmajas, ma ei oska vahemaad täpselt mõõta, aga kuskil 5 meetrit minu majast eemal on üks teine maja. Seal peetakse päise päeva ajal pidu. Üks pidulistest näeb välja nagu Somaalia piraat ja teine. Seda ma ei oska iseloomustadagi nagu Kostivere Gängsta Räppar. Passivad muudkui akna peal ja tõmbavad suitsu, ma ei saa elutoa akentki lahti teha, sest see suitsuhais tahab mind ära tappa!! Ma ei saa aru, mis imelik mood see välismaal on, et inimesed on toas nokamütsid peas. Huvitav, kas nad lähevad kirikusse ka müts peas.
Au Revoir..:)
esmaspäev, 29. märts 2010
pühapäev, 28. märts 2010
Joe Le Taxi
Reedel kõndisin toas edasi-tagasi nõutult ringi ja vaevasin enda pead tühiste asjadega. Kuna olin terve nädala lasknud naabritele varajaste hommikutundideni muusikat, siis arvasin, et nad maksavad mulle kurjalt kätte ja ei lase mul nädalavahetusel magada. Seega pidasin kurja plaani, kuidas õhtul kõige paremini magama jääda, et naabrite muusikat ei kuuleks. Plaani ma muidugi välja mõelda ei suutnud ja jäin õhtut ootama!!
Reedel olin eriti usin, koristasin terve elamise ära ja mõtlesin õhtul, et premeerin ennast kuidagi, see premeerimine ei olnud kuigi hea mõte. Kell oli 10 läbi õhtul, kui otsustasin endale poest midagi head tuua, banaani mahl on reeglina preemiana väga hea. Seekord oli ta ka muidugi väga hea, aga teekond selle saamiseks, ei olnud kuigi meeldiv. Kõndisin enda tavapärase teekonna lemmik poodi, rääkisin müüja ja ta vennaga inglise keeles juttu ja koju tagasi jalutades, hakkas üks araablane autoga mind piirama. Sõitis mul autoga koguaeg kannul ja üritas minuga rääkida. Ma ütlesin talle, et ma ei oska Prantsuse keelt ja Inglise keelt ei oska tema, seega meie rääkimisest ei tule suurt midagi välja. Tegin siis paar kiiremat liigutust ja möödusin autost kiirel sammul. Korraks juba tundus, et seljatasin autoga jälitaja, aga mõni samm enne maja juurde jõudmist, oli sama araablane enda autoga platsis, ta ei uskunud, et ma ei oska Prantsuse keelt, seega ta ütles mingi eriti pika lause ja ma tõesti ei saanud aru. Inglise keelne lause, mis ta mulle ütles oli: „You are beautiful!!“ Kõige lõppu ta veel küsis mu telefoni numbrit. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et millest me räägime, kui me üksteist ei mõista. Selle aja peale avanes ka välisuks ja sain tuppa. Tuppa jõudes hakkasin naerma, kui rumalad võivad ikka ühed inimesed olla. Küsida mu telefoni numbrit, kui ise must sõnagi aru ei saa. Õhtul istusin netis ja hoidsin hinge kinni, et naabrid pidutsema ei hakkaks, sest uni oli juba silmas ja tahtsin magama minna. Uskuge või mitte, aga ma sain rahulikult magada, sest ka naabrid magasid.:)
Laupäeval helistas Andrus ja ajas mu varakult ülesse, sest mulle pidid külalised tulema. Otsustasin neile pannkooke küpsetada, sest mis sa kiiruga ikka teha oskad. Pannikad valmis ja külalised olid akna all. Fuana ja mingi võõras mees, tuppa jõudes tutvustas ta ennast. Hello, my name is Jens, i´m from Germany. Mõni aeg hiljem liitus meiega ka Lawrence, kes tahtis hirmsasti bowlingut mängima minna, aga me Fuanaga ei viitsinud, ütlesin, et järgmine nädal võin neile bowlingus pähe teha. Tore istumine oli, mängisime PS´i ja ajasime niisama juttu. Jälgisime, kuidas sakslane närvitses ja naersime teda. Sakslasele ei meeldi kaotada mängudes ja siis kui kaotab, siis hakkab saksa-, inglise-, prantsuse keeles sõimama. Päris koomiline vaatepilt igatahes oli. Õhtul kutsus Jens mind klubitama, aga ma ei tahtnud minna, sest Andrus pidi mulle helistama, seega jäin seekord koju. Ka laupäeva öösel sain rahulikult magada, ei mingit muusikat. Mu naabrid hämmastavad mind, toredad inimesed. Öösel keerati kellasid ka, mina muidugi unustasin ära ja suur oli minu üllatus, kui Andrus hommikul helistas ja ütles, et kell juba nii palju. Aknad pestud, blogi kirjutatud, võib öelda, et tänane päev on korda läinud.:)
Tegelikult niimoodi kirja panduna ei tundugi see jutt nii kihvt, kui tegelikult oli..
Igatahes: Liina, ootan Sind pannkooke sööma.
laupäev, 27. märts 2010
Une-Ma-Ma-Mati
Mul on nii palju asju, mida tahan siia kirjutada, aga täna olen ma liiga väsinud, et sellist pikka juttu kirja panna. Homseni, luban, et kihvt jutt on tulemas....:)
neljapäev, 25. märts 2010
Always on my mind
Viimased kaks päeva ma ei olegi saanud välja minna, sest meil on sadanud. Mitte küll ladinal, aga selline imepehme seenevihm, ma ei ole küll suhkrust, et kardan ära sulada, aga kes see ikka märjaks tahab saada. Pealegi ei ole mul vihmavarju, et õue minna. Kõige selle vihma juures on meil endiselt sooja 15 kraadi, kadestage kodused, mul on soe.:)
Kuna mu hele naha; ja juuksevärv on tekitanud prantslastes, araablastes, mustanahalistes palju põnevust, siis otsustasin täna välja minna. Minu plaanid rikkus vihm, kahju, ei saagi oma linna poistele meelehead valmistada. Kihvt on õues käia, võõrad meesterahvad viisakalt tervitavad ja üritavad juttu rääkida, aga mina, mida teen mina? Prantsusekeelt mina ei oska ja inglisekeelt nemad ei oska, seega meie jutuajamistest ei tule midagi välja, jääbki üle vaid viisakalt naeratada ja edasi liikuda.
Ainuke võõras inimene, kellega ma suhelda saan inglise keeles on üks vahva poemüüja. Õhtuti peale kaheksat, kui tekib millegi isu, siis lippan 50 meetrit ja olengi onu poes. Peale kauba, mida osta tahan, saan ka inglise keeles natukene juttu puhuda.
Eile panin kaabeltelevisiooni tööle. Mul on nüüd selline tore kanal, kus saan 24 tundi vaadata seebikaid. Eile lasin enda naabritele kella kaheni muusikat, kujutan ette, et nüüd nädalavahetusel lastakse mulle varajaste hommikutundideni Lady Gagat.
Lõpetuseks lisan siia veel ühe pildi.
Mina annaks rohkemgi bensiini..:)
Kuna mu hele naha; ja juuksevärv on tekitanud prantslastes, araablastes, mustanahalistes palju põnevust, siis otsustasin täna välja minna. Minu plaanid rikkus vihm, kahju, ei saagi oma linna poistele meelehead valmistada. Kihvt on õues käia, võõrad meesterahvad viisakalt tervitavad ja üritavad juttu rääkida, aga mina, mida teen mina? Prantsusekeelt mina ei oska ja inglisekeelt nemad ei oska, seega meie jutuajamistest ei tule midagi välja, jääbki üle vaid viisakalt naeratada ja edasi liikuda.
Ainuke võõras inimene, kellega ma suhelda saan inglise keeles on üks vahva poemüüja. Õhtuti peale kaheksat, kui tekib millegi isu, siis lippan 50 meetrit ja olengi onu poes. Peale kauba, mida osta tahan, saan ka inglise keeles natukene juttu puhuda.
Eile panin kaabeltelevisiooni tööle. Mul on nüüd selline tore kanal, kus saan 24 tundi vaadata seebikaid. Eile lasin enda naabritele kella kaheni muusikat, kujutan ette, et nüüd nädalavahetusel lastakse mulle varajaste hommikutundideni Lady Gagat.
Lõpetuseks lisan siia veel ühe pildi.
Mina annaks rohkemgi bensiini..:)
esmaspäev, 22. märts 2010
Through the window..
….
Minu „Uue Elu“ jutt oli kergelt segane ja kiiruga kirjutatud, aga luban, et edaspidised jutud on sisukamad. Vähemalt ma üritan neid paremini kirja panna, kuigi mõtteid, millest kirjutada tahan on nii palju ja mõtetelt ei saa kohe mitte kuidagi sabast kinni haarata ja neid siia kirja panna.
Täna on 22 märts, see tähendab seda, et olen elanud Prantsusmaal täpselt kuu aega ja 2 päeva. Mis mõtted ja muljed selle ajaga tekkinud on?? Kui päris aus olla, siis mõtteid on palju, muljeid muidugi ka. Kas mul on koduigatsus? Kindlasti on, kellel ei oleks, aga igatsus ei ole veel nii suur, et tahaks kohe põgeneda. Pigem ikka selline väikene igatsus.. Kõige rohkem on mõtteis Eesti köök. Sõna otseses mõttes. Tunnen suurt puudust mustast leivast, hapukoorest (siin on poodides müügil küll hapukoore nime all olev asi, aga see meenutab pigem maitsestamata jogurtit, kui hapukoort), kohupiim, piim. Tunnen suurt puudust hommikustest putrudest, siin ma ei ole mitte kuskil müügil näinud mannat, helbeid. Pealegi on siinsed poed valmistoitu paksult täis, ja ma olen pigem seda meelt, et parem on asjad ikka ise valmistada, kui poest osta.
Nüüd sellest tekstist jäi mulje, et ma tunnen ainult söögist puudust, oh ei, ikka perekonnast, sõpradest tunnen ka puudust. Ikka liiguvad mõtted teie suunas, et kuidas teil läheb ja mis te parasjagu teete ja hei, ma näen teid kõiki enda unenägudes, seega see leevendab pisutki mu igatsust. Nii…
Meil oli soolaleivapidu…
Erilist rahvamassi me ei kutsunud. Fuana ja Lawrence (Andruse sõbrad) käisid meid lõbustamas ja suur oli nende imestus, kui nad märkasid, et ma süüa oskan teha. Lawrence veel küsis, et: „Hey, you can cook!“ Ma tegin imestusest suured silmad ja mõtlesin endamisi, et huvitav, kas see, et ma süüa teha oskan on ebanormaalne w? Igatahes, kartulisalat ja kotletid. Kotletid olid nende erilised lemmikud, küsisid, et kuidas neid Eestis kutsutakse ja et need on ikka imehead. Nüüd nad oskavad vähemalt ühte eestikeelset sõna ja see on kotlett, muidugi see ei kõla päris nii nagu meie seda hääldame, aga midagi sinnapoole. Õhtu möödus muidu vaikselt, mängisime PS´i, posid jõid õlut (sest kangemat välismaalased ei tarbi) ja mina, ma jõin kookose kokteili. Valmistasin seda banaanimahlaga ja see maitses täpselt nagu mehu. Kõik maitsesid ja ütlesid, et aru ei ole üldse saada, et see oleks alkohol. Mis ma tegelikult selle alkoholi jutuga tahtsin öelda on see, et eestlane on ikka viina rahvas, kui ikka peole minnakse, siis nõutakse ikka viina. Välismaalased see vastu, aga kanget alkoholi üldse ei tarbi. Fuana jõi õhtu jooksul 4 õlut ära, 0,33 cl ja kogu jooming. Lawrence ei joonud 4 õllegi ära, aga pakkusin talle veini, poisil lõid kohe silmad särama, jõi veerand klaasi ära ja lahkus. Vot selline pidu siis, see soolaleivapidu. Siiamaani on nüüd viin sügavkülmas ja ootab joomist. Üsna pea ta ka avatakse, siis, kui Andrus tuleb koolituselt tagasi, siis ühe Eestlasega pidid selle ära jooma. Võib olla see jutt tundus imelik, aga, kui minu tutvusringkonnas ikka on mingi pidu, siis juuakse ikka alati kanget alkoholi ja hei, keegi ei piirdu ainult 4 pisikese õllega.
Ma tahan öelda, et elu uues kodus on kihvt. Mul on toredad naabrid, kes pidutsevad pea iga päev kella 2-ni öösel. Kõrvalmaja naisterahval on vahva koer, kelle ta lukustab rõdule ja siis see koer klähvib seal terve päeva ja mind kohe mitte üldse ei häiri see. Öösiti on eriti tore uinuda, kui keegi akna all laseb korduvalt signaali, nii mõnusa une ajab peale. Nüüd ma tean, mis tunne on elada korteris ja veel linnas!!!!
Kallid sõbrad, kohtume unenägudes!!!
Minu „Uue Elu“ jutt oli kergelt segane ja kiiruga kirjutatud, aga luban, et edaspidised jutud on sisukamad. Vähemalt ma üritan neid paremini kirja panna, kuigi mõtteid, millest kirjutada tahan on nii palju ja mõtetelt ei saa kohe mitte kuidagi sabast kinni haarata ja neid siia kirja panna.
Täna on 22 märts, see tähendab seda, et olen elanud Prantsusmaal täpselt kuu aega ja 2 päeva. Mis mõtted ja muljed selle ajaga tekkinud on?? Kui päris aus olla, siis mõtteid on palju, muljeid muidugi ka. Kas mul on koduigatsus? Kindlasti on, kellel ei oleks, aga igatsus ei ole veel nii suur, et tahaks kohe põgeneda. Pigem ikka selline väikene igatsus.. Kõige rohkem on mõtteis Eesti köök. Sõna otseses mõttes. Tunnen suurt puudust mustast leivast, hapukoorest (siin on poodides müügil küll hapukoore nime all olev asi, aga see meenutab pigem maitsestamata jogurtit, kui hapukoort), kohupiim, piim. Tunnen suurt puudust hommikustest putrudest, siin ma ei ole mitte kuskil müügil näinud mannat, helbeid. Pealegi on siinsed poed valmistoitu paksult täis, ja ma olen pigem seda meelt, et parem on asjad ikka ise valmistada, kui poest osta.
Nüüd sellest tekstist jäi mulje, et ma tunnen ainult söögist puudust, oh ei, ikka perekonnast, sõpradest tunnen ka puudust. Ikka liiguvad mõtted teie suunas, et kuidas teil läheb ja mis te parasjagu teete ja hei, ma näen teid kõiki enda unenägudes, seega see leevendab pisutki mu igatsust. Nii…
Meil oli soolaleivapidu…
Erilist rahvamassi me ei kutsunud. Fuana ja Lawrence (Andruse sõbrad) käisid meid lõbustamas ja suur oli nende imestus, kui nad märkasid, et ma süüa oskan teha. Lawrence veel küsis, et: „Hey, you can cook!“ Ma tegin imestusest suured silmad ja mõtlesin endamisi, et huvitav, kas see, et ma süüa teha oskan on ebanormaalne w? Igatahes, kartulisalat ja kotletid. Kotletid olid nende erilised lemmikud, küsisid, et kuidas neid Eestis kutsutakse ja et need on ikka imehead. Nüüd nad oskavad vähemalt ühte eestikeelset sõna ja see on kotlett, muidugi see ei kõla päris nii nagu meie seda hääldame, aga midagi sinnapoole. Õhtu möödus muidu vaikselt, mängisime PS´i, posid jõid õlut (sest kangemat välismaalased ei tarbi) ja mina, ma jõin kookose kokteili. Valmistasin seda banaanimahlaga ja see maitses täpselt nagu mehu. Kõik maitsesid ja ütlesid, et aru ei ole üldse saada, et see oleks alkohol. Mis ma tegelikult selle alkoholi jutuga tahtsin öelda on see, et eestlane on ikka viina rahvas, kui ikka peole minnakse, siis nõutakse ikka viina. Välismaalased see vastu, aga kanget alkoholi üldse ei tarbi. Fuana jõi õhtu jooksul 4 õlut ära, 0,33 cl ja kogu jooming. Lawrence ei joonud 4 õllegi ära, aga pakkusin talle veini, poisil lõid kohe silmad särama, jõi veerand klaasi ära ja lahkus. Vot selline pidu siis, see soolaleivapidu. Siiamaani on nüüd viin sügavkülmas ja ootab joomist. Üsna pea ta ka avatakse, siis, kui Andrus tuleb koolituselt tagasi, siis ühe Eestlasega pidid selle ära jooma. Võib olla see jutt tundus imelik, aga, kui minu tutvusringkonnas ikka on mingi pidu, siis juuakse ikka alati kanget alkoholi ja hei, keegi ei piirdu ainult 4 pisikese õllega.
Ma tahan öelda, et elu uues kodus on kihvt. Mul on toredad naabrid, kes pidutsevad pea iga päev kella 2-ni öösel. Kõrvalmaja naisterahval on vahva koer, kelle ta lukustab rõdule ja siis see koer klähvib seal terve päeva ja mind kohe mitte üldse ei häiri see. Öösiti on eriti tore uinuda, kui keegi akna all laseb korduvalt signaali, nii mõnusa une ajab peale. Nüüd ma tean, mis tunne on elada korteris ja veel linnas!!!!
Kallid sõbrad, kohtume unenägudes!!!
laupäev, 20. märts 2010
Uus elu!!
20 veebruar 2010 kõndisin Martnas, külm tuul puhus, tuiskas kohutavalt, lumehanged olid poole nabani, tunne nagu elaksin põhjanabal. Üsna pea kõik muutub, kas paremaks või halvemaks, selle üle otsustan juba hiljem. Lõunaks olid kõik asjad korralikult pakitud ja jäi veel napp tund aega, et vaadata, kas kõik asjad said kaasa, no ju said. Tund möödus kiiresti, juba Isa oligi teeääres ja ootas, et saaks Tallinna sõita ja meid ära viia. Meie lennuk Amsterdami väljub pühapäeva hommikul kell 5.30, seega otsustasime Andrusega öö Hotellis veeta. Pean veel ära mainima, et Solarises sain Liinaga kokku ja saime ikka korralikult hüvasti jätta nagu ta soovis!! Öösel tuiskas, korduvalt arvasin, et lend jääb sellise koleda ilmaga ära, aga õnneks nii ei läinud. Kell 4 ärkasime, pesime, riietusime ja hakkasime lennujaamapoole kõndima. Ööga oli ikka kenasti tuisanud, meil oli 200 meetrit lennujaamani, ja me kõndisime seda 15 minutit, lihtsalt sumpasime põlvini lumes..!! Lennujaamas saime check-ini tehtud ja siis hakkasime Amsterdami poole lendama.. Vahepeatus oli Vilniuses. Lisan veel, et Estonian Air oli ilusti graafikus, lend väljus õigeaegselt ja kohal olime ka täpselt nii nagu lubatud. Amsterdamis ootasime järgmist lendu ikka tükk aega. Ma täpselt enam ei mäleta, kas see oli 5 tundi või rohkem. Ühesõnaga: Air France oli järgmine lennufirma, mida kasutasime.. Esimest ja viimast korda. Miks? Lend hilines päris palju, mitte keegi inglise keelt ei oska ja lennuk ei olnud mugav ka. Jõudsime Lyoni, arvasin, et Prantsusmaal on külmem, aga kurjam, päris soe oli juba. Läksime enda pagasile järgi, minu üks pagas oli katki ja Andruse pagas oli sootuks kadunud, kiirelt-kiirelt tuli nüüd asju ajama minna, et pagas tagasi saada, sest seal olid eluks vajalikud asjad sees. PS! Lyonis oli naiste wc rikkis, pidin meeste oma kasutama. Õigemini kõik kasutasid meeste oma! Bussisõit lennujaamast rongijaama läks viperusteta, rongisõit Nimesi ka. Lõpuks olime kohal. Pidime kiirelt hotelli otsima ja siis magama.. Rongijaamale kõige lähema hotelli valisime. Lollisti tegime, sest seal hotellis saime korduvalt riielda. Peamiselt sellepärast, et me sõime hotellitoas. 3 või 4 päeva veetsime seal hotellis, siis otsustasime uude kohta minna, see oli ikka palju vingem, võisime isegi süüa. Iga päev vahetati meil saunalinasid, prügikotte ja koristati, igati viisakas värk oli.! Nädal aega peatusin hotellis.
Esmaspäeval hakkasime Andrusega korterit otsima, õigemini Andrus otsis ja mina lonkisin kaasa, sest eriline asjaajaja ma ei olnud, keelt ei oska, niisama naeratasin ainult viisakalt. Ühesõnaga: enamustes kohtades meid ei võetud jutulegi, sest Prantsusmaal on nii, et kui tahad korterit üürida, siis pead tööl käima. Seega minu nimele oli väga raske korterit saada. Käisime umbes 12 kohas ja 4 kohas sai ainult nii, et korter tuleks minu nimele. Paljud Prantslased ei tea, et eesti asub Euroopa Liidus, siis pidigi kõigepealt seletama, et mul pole elamisluba vaja, sest elan Eestis ja Eesti asub Euroopa Liidus. Enne praegust korterit käisime 2te korterit veel vaatamas. Esimene oli täiesti tühi, ühetoaline aga sinna peale oli siis puust ehitatud teine korrus, et nagu magamistoa sai sinna sisustada. Ei sobinud selline lahendus meile, asukoht kesklinnast oli ka päris kaugel. Järgmine korter oli tõesti nagu nukumaja. Ühetoaline, aga see ükstuba oli ikka nii väike, et mitte kuidagi ei mahuks sinna kahekesti elama, see variant langes ka välja. Viimane korter mida vaatama läksime, sobis meile ja nüüd siin ma elangi. Elame 2 korrusel, kahetoalises korteris, kesklinnas! Meil on maja nurgas Baar, ma ei ole sinna sisse veel läinud, sest see on Araablasi täis, kardan neid natukene. Minuga samal korrusel elab veel üks naine ja üks mees ja nad on vist paar, vähemalt käitumine on neil küll selline, et nad oleksid paar. Esmamulje jäi mul linnast muidu, et ohoo, kõik on nii ilus ja kena. Nüüd 2 nädalat hiljem, kurat, kõik kohad on koerasitta täis, ilus see nüüd küll ei ole. Ehitised on jah ilusad, aga see sitt rikub kõik ära! Tänavatel peab ikka jälgima kuhu astud, sest sitta on ikka igal pool, prügi samamoodi. Inimestel on ikka tõsiselt ükskõik, kuidas nende kodulinn välja näeb.
Asjaajamine võtab Prantsusmaal ka kõvasti aega, sellepärast tuleb palju kannatust varuda. Interneti sissepanemine korterisse võtab miinimum 2 nädalat ja maksimum 4 nädalat aega, oleneb, kus lased neti panna. Eestis seevastu on nii, et kui ikka netti vaja, siis saab selle ikka väga kiirelt koju. Suurtes poodides on nii, et kui jõuad poodi 10 minutit enne selle sulgemist, siis põhimõtteliselt osta sa enam midagi ei saa, sest müüjatel ei ole aega, nad ütlevad viisakalt, et külastage meid homme. Miks homme, kui mul seda asja on täna vaja, siis tahaks seda ikka täna saada. Kui pood on kella 7-ni õhtul lahti, siis ikka kella 7-ni peaks asju osta saama.
Nimesis sadas lund. See on ime, õues oli +16 kraadi ja selgest taevast hakkas lund sadama, kui läksime Andrusega linna, et internetti minna, siis päris paljud olid õues ja tegid lumesõda. :)
Hetkel istun kodus, suurt mitte midagi teha ei ole, internetti veel korteris ei ole, aga lootus, et aprilli esimesel nädalal on internet sees, ei ole veel kustunud, õues ma üksinda eriti jalutada ei taha, sest mulle osutatakse palju tähelepanu. Heledad juuksed tänaval on ikka päris suur haruldus. Kõik toimetused, mis mul on vaja õues ajada, üritan enne lõunat ära teha, sest siis inimesed eriti ringi ei liigu, on kas tööl, koolis, või siis lihtsalt magavad kodus. Vanemad inimesed muidugi liiguvad, soe sai on vaja ju lettidelt kätte saada kõige esimesena.
Esmaspäeval hakkasime Andrusega korterit otsima, õigemini Andrus otsis ja mina lonkisin kaasa, sest eriline asjaajaja ma ei olnud, keelt ei oska, niisama naeratasin ainult viisakalt. Ühesõnaga: enamustes kohtades meid ei võetud jutulegi, sest Prantsusmaal on nii, et kui tahad korterit üürida, siis pead tööl käima. Seega minu nimele oli väga raske korterit saada. Käisime umbes 12 kohas ja 4 kohas sai ainult nii, et korter tuleks minu nimele. Paljud Prantslased ei tea, et eesti asub Euroopa Liidus, siis pidigi kõigepealt seletama, et mul pole elamisluba vaja, sest elan Eestis ja Eesti asub Euroopa Liidus. Enne praegust korterit käisime 2te korterit veel vaatamas. Esimene oli täiesti tühi, ühetoaline aga sinna peale oli siis puust ehitatud teine korrus, et nagu magamistoa sai sinna sisustada. Ei sobinud selline lahendus meile, asukoht kesklinnast oli ka päris kaugel. Järgmine korter oli tõesti nagu nukumaja. Ühetoaline, aga see ükstuba oli ikka nii väike, et mitte kuidagi ei mahuks sinna kahekesti elama, see variant langes ka välja. Viimane korter mida vaatama läksime, sobis meile ja nüüd siin ma elangi. Elame 2 korrusel, kahetoalises korteris, kesklinnas! Meil on maja nurgas Baar, ma ei ole sinna sisse veel läinud, sest see on Araablasi täis, kardan neid natukene. Minuga samal korrusel elab veel üks naine ja üks mees ja nad on vist paar, vähemalt käitumine on neil küll selline, et nad oleksid paar. Esmamulje jäi mul linnast muidu, et ohoo, kõik on nii ilus ja kena. Nüüd 2 nädalat hiljem, kurat, kõik kohad on koerasitta täis, ilus see nüüd küll ei ole. Ehitised on jah ilusad, aga see sitt rikub kõik ära! Tänavatel peab ikka jälgima kuhu astud, sest sitta on ikka igal pool, prügi samamoodi. Inimestel on ikka tõsiselt ükskõik, kuidas nende kodulinn välja näeb.
Asjaajamine võtab Prantsusmaal ka kõvasti aega, sellepärast tuleb palju kannatust varuda. Interneti sissepanemine korterisse võtab miinimum 2 nädalat ja maksimum 4 nädalat aega, oleneb, kus lased neti panna. Eestis seevastu on nii, et kui ikka netti vaja, siis saab selle ikka väga kiirelt koju. Suurtes poodides on nii, et kui jõuad poodi 10 minutit enne selle sulgemist, siis põhimõtteliselt osta sa enam midagi ei saa, sest müüjatel ei ole aega, nad ütlevad viisakalt, et külastage meid homme. Miks homme, kui mul seda asja on täna vaja, siis tahaks seda ikka täna saada. Kui pood on kella 7-ni õhtul lahti, siis ikka kella 7-ni peaks asju osta saama.
Nimesis sadas lund. See on ime, õues oli +16 kraadi ja selgest taevast hakkas lund sadama, kui läksime Andrusega linna, et internetti minna, siis päris paljud olid õues ja tegid lumesõda. :)
Hetkel istun kodus, suurt mitte midagi teha ei ole, internetti veel korteris ei ole, aga lootus, et aprilli esimesel nädalal on internet sees, ei ole veel kustunud, õues ma üksinda eriti jalutada ei taha, sest mulle osutatakse palju tähelepanu. Heledad juuksed tänaval on ikka päris suur haruldus. Kõik toimetused, mis mul on vaja õues ajada, üritan enne lõunat ära teha, sest siis inimesed eriti ringi ei liigu, on kas tööl, koolis, või siis lihtsalt magavad kodus. Vanemad inimesed muidugi liiguvad, soe sai on vaja ju lettidelt kätte saada kõige esimesena.
Tellimine:
Postitused (Atom)
