Joe Le Taxi

Reedel kõndisin toas edasi-tagasi nõutult ringi ja vaevasin enda pead tühiste asjadega. Kuna olin terve nädala lasknud naabritele varajaste hommikutundideni muusikat, siis arvasin, et nad maksavad mulle kurjalt kätte ja ei lase mul nädalavahetusel magada. Seega pidasin kurja plaani, kuidas õhtul kõige paremini magama jääda, et naabrite muusikat ei kuuleks. Plaani ma muidugi välja mõelda ei suutnud ja jäin õhtut ootama!!

Reedel olin eriti usin, koristasin terve elamise ära ja mõtlesin õhtul, et premeerin ennast kuidagi, see premeerimine ei olnud kuigi hea mõte. Kell oli 10 läbi õhtul, kui otsustasin endale poest midagi head tuua, banaani mahl on reeglina preemiana väga hea. Seekord oli ta ka muidugi väga hea, aga teekond selle saamiseks, ei olnud kuigi meeldiv. Kõndisin enda tavapärase teekonna lemmik poodi, rääkisin müüja ja ta vennaga inglise keeles juttu ja koju tagasi jalutades, hakkas üks araablane autoga mind piirama. Sõitis mul autoga koguaeg kannul ja üritas minuga rääkida. Ma ütlesin talle, et ma ei oska Prantsuse keelt ja Inglise keelt ei oska tema, seega meie rääkimisest ei tule suurt midagi välja. Tegin siis paar kiiremat liigutust ja möödusin autost kiirel sammul. Korraks juba tundus, et seljatasin autoga jälitaja, aga mõni samm enne maja juurde jõudmist, oli sama araablane enda autoga platsis, ta ei uskunud, et ma ei oska Prantsuse keelt, seega ta ütles mingi eriti pika lause ja ma tõesti ei saanud aru. Inglise keelne lause, mis ta mulle ütles oli: „You are beautiful!!“ Kõige lõppu ta veel küsis mu telefoni numbrit. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et millest me räägime, kui me üksteist ei mõista. Selle aja peale avanes ka välisuks ja sain tuppa. Tuppa jõudes hakkasin naerma, kui rumalad võivad ikka ühed inimesed olla. Küsida mu telefoni numbrit, kui ise must sõnagi aru ei saa. Õhtul istusin netis ja hoidsin hinge kinni, et naabrid pidutsema ei hakkaks, sest uni oli juba silmas ja tahtsin magama minna. Uskuge või mitte, aga ma sain rahulikult magada, sest ka naabrid magasid.:)

Laupäeval helistas Andrus ja ajas mu varakult ülesse, sest mulle pidid külalised tulema. Otsustasin neile pannkooke küpsetada, sest mis sa kiiruga ikka teha oskad. Pannikad valmis ja külalised olid akna all. Fuana ja mingi võõras mees, tuppa jõudes tutvustas ta ennast. Hello, my name is Jens, i´m from Germany. Mõni aeg hiljem liitus meiega ka Lawrence, kes tahtis hirmsasti bowlingut mängima minna, aga me Fuanaga ei viitsinud, ütlesin, et järgmine nädal võin neile bowlingus pähe teha. Tore istumine oli, mängisime PS´i ja ajasime niisama juttu. Jälgisime, kuidas sakslane närvitses ja naersime teda. Sakslasele ei meeldi kaotada mängudes ja siis kui kaotab, siis hakkab saksa-, inglise-, prantsuse keeles sõimama. Päris koomiline vaatepilt igatahes oli. Õhtul kutsus Jens mind klubitama, aga ma ei tahtnud minna, sest Andrus pidi mulle helistama, seega jäin seekord koju. Ka laupäeva öösel sain rahulikult magada, ei mingit muusikat. Mu naabrid hämmastavad mind, toredad inimesed. Öösel keerati kellasid ka, mina muidugi unustasin ära ja suur oli minu üllatus, kui Andrus hommikul helistas ja ütles, et kell juba nii palju. Aknad pestud, blogi kirjutatud, võib öelda, et tänane päev on korda läinud.:)

Tegelikult niimoodi kirja panduna ei tundugi see jutt nii kihvt, kui tegelikult oli..

Igatahes: Liina, ootan Sind pannkooke sööma.