Samal ajal, kui Terve Eesti hakkab esimesel mail koristama, algab Andrusel nädalane puhkus, seda, mis tal kõik plaanis see aeg teha on, kajastan ma edaspidi enda blogis. Ega ma ise ka päris kindel ei ole, mis Andrusel plaanis on, sest ta suudab mind ikka iga päev millegi erilisega üllatada.
Reedel jalutasime Andrusega Nimesis ja nautisime kevadet. Avastasime turu, kus saab odavalt erinevaid tooteid osta. Enamus tooted on ikka poe hindadest kordades odavamad. Kuna viimasel ajal oleme me juustu hakanud tarbima oluliselt rohkem, kui varem, siis ei saanud ka seekord juustuletist mööduda nii, et sealt midagi ei ostaks. Ostsime kolme sorti juustu ja üks juust lõhnas nii tugevalt, et saiapeal seda ei saagi süüa. Lõhn on nii õudne, aga maitse on super. Selle turu kohta pean veel seda mainima, et kui Eesti turul käinud olen, siis müüjad kohe esimesel võimalusel tulevad ja teenindavad, aga siin sa võid oodata 5 minutit, ka kauemgi, ennem kui keegi sinuga ülde juttu teeb. Lihaletis vanamees mulises oma sõpradega ja ikka päris kaua seisime ja ootasime, et saaks oma kauba kätte. Vot selline pidev ootamine hakkab lõpuks ära tüütama.!! Käisime MacDonaldsis ka, ma ei saa mainimata jätta, et Hesburger on ikka parem, kui MacDonalds.
Pühapäeval käisime Hiina Restoranis söömas. Seal on selline süsteem, et kõik söögid on klaasi all, valid välja, mida soovid ja siis inimene tõstab need Sulle. Vastavalt nii palju, kui soovid. Ma ei ole nii head hiina toitu mitte kusagil saanud, kui siin. Bombayga ei saa seda võrreldagi. Isegi riis maitses siin paremini, kui Bombays..:) Igatahes on meil plaanis pühapäeval jälle seda kohta külastada, aga siis juba valime uued söögid, mida proovida. Amfi teatris käisime ka järjekordselt, aga sisse ei läinud, sest pühapäeviti on kõik asjad suletud, seega niisama istusime ja tegime mõned pildid jälle. Ma loodan, et millalgi saabub see päev, kui ma ka sinna sisse saan, pidev mööda kõndimine hakkab juba ära tüütama.
Üks hea uudis veel. Juba Kolmapäeva õhtul peaksime voodi ja kapi lõpuks kätte saama. Päris kaua oleme neid oodanud, aga nagu ütleb vanasõna: Kes kannatab, see kaua elab!!
Suured tänud Liinale, kes lisas Orkutisse Mu venna Rauno sünnipäeva pildid. Nüüd on ikka tõeline koduigatsus peal. Tahaks teid kõiki juba näha, hakkan kalendrisse juba ristikesi tõmbama ja päevi lugema ajani, mil koju tulen...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar