Through the window..

….

Minu „Uue Elu“ jutt oli kergelt segane ja kiiruga kirjutatud, aga luban, et edaspidised jutud on sisukamad. Vähemalt ma üritan neid paremini kirja panna, kuigi mõtteid, millest kirjutada tahan on nii palju ja mõtetelt ei saa kohe mitte kuidagi sabast kinni haarata ja neid siia kirja panna.

Täna on 22 märts, see tähendab seda, et olen elanud Prantsusmaal täpselt kuu aega ja 2 päeva. Mis mõtted ja muljed selle ajaga tekkinud on?? Kui päris aus olla, siis mõtteid on palju, muljeid muidugi ka. Kas mul on koduigatsus? Kindlasti on, kellel ei oleks, aga igatsus ei ole veel nii suur, et tahaks kohe põgeneda. Pigem ikka selline väikene igatsus.. Kõige rohkem on mõtteis Eesti köök. Sõna otseses mõttes. Tunnen suurt puudust mustast leivast, hapukoorest (siin on poodides müügil küll hapukoore nime all olev asi, aga see meenutab pigem maitsestamata jogurtit, kui hapukoort), kohupiim, piim. Tunnen suurt puudust hommikustest putrudest, siin ma ei ole mitte kuskil müügil näinud mannat, helbeid. Pealegi on siinsed poed valmistoitu paksult täis, ja ma olen pigem seda meelt, et parem on asjad ikka ise valmistada, kui poest osta.
Nüüd sellest tekstist jäi mulje, et ma tunnen ainult söögist puudust, oh ei, ikka perekonnast, sõpradest tunnen ka puudust. Ikka liiguvad mõtted teie suunas, et kuidas teil läheb ja mis te parasjagu teete ja hei, ma näen teid kõiki enda unenägudes, seega see leevendab pisutki mu igatsust. Nii…

Meil oli soolaleivapidu…
Erilist rahvamassi me ei kutsunud. Fuana ja Lawrence (Andruse sõbrad) käisid meid lõbustamas ja suur oli nende imestus, kui nad märkasid, et ma süüa oskan teha. Lawrence veel küsis, et: „Hey, you can cook!“ Ma tegin imestusest suured silmad ja mõtlesin endamisi, et huvitav, kas see, et ma süüa teha oskan on ebanormaalne w? Igatahes, kartulisalat ja kotletid. Kotletid olid nende erilised lemmikud, küsisid, et kuidas neid Eestis kutsutakse ja et need on ikka imehead. Nüüd nad oskavad vähemalt ühte eestikeelset sõna ja see on kotlett, muidugi see ei kõla päris nii nagu meie seda hääldame, aga midagi sinnapoole. Õhtu möödus muidu vaikselt, mängisime PS´i, posid jõid õlut (sest kangemat välismaalased ei tarbi) ja mina, ma jõin kookose kokteili. Valmistasin seda banaanimahlaga ja see maitses täpselt nagu mehu. Kõik maitsesid ja ütlesid, et aru ei ole üldse saada, et see oleks alkohol. Mis ma tegelikult selle alkoholi jutuga tahtsin öelda on see, et eestlane on ikka viina rahvas, kui ikka peole minnakse, siis nõutakse ikka viina. Välismaalased see vastu, aga kanget alkoholi üldse ei tarbi. Fuana jõi õhtu jooksul 4 õlut ära, 0,33 cl ja kogu jooming. Lawrence ei joonud 4 õllegi ära, aga pakkusin talle veini, poisil lõid kohe silmad särama, jõi veerand klaasi ära ja lahkus. Vot selline pidu siis, see soolaleivapidu. Siiamaani on nüüd viin sügavkülmas ja ootab joomist. Üsna pea ta ka avatakse, siis, kui Andrus tuleb koolituselt tagasi, siis ühe Eestlasega pidid selle ära jooma. Võib olla see jutt tundus imelik, aga, kui minu tutvusringkonnas ikka on mingi pidu, siis juuakse ikka alati kanget alkoholi ja hei, keegi ei piirdu ainult 4 pisikese õllega.

Ma tahan öelda, et elu uues kodus on kihvt. Mul on toredad naabrid, kes pidutsevad pea iga päev kella 2-ni öösel. Kõrvalmaja naisterahval on vahva koer, kelle ta lukustab rõdule ja siis see koer klähvib seal terve päeva ja mind kohe mitte üldse ei häiri see. Öösiti on eriti tore uinuda, kui keegi akna all laseb korduvalt signaali, nii mõnusa une ajab peale. Nüüd ma tean, mis tunne on elada korteris ja veel linnas!!!!

Kallid sõbrad, kohtume unenägudes!!!