Always on my mind

Viimased kaks päeva ma ei olegi saanud välja minna, sest meil on sadanud. Mitte küll ladinal, aga selline imepehme seenevihm, ma ei ole küll suhkrust, et kardan ära sulada, aga kes see ikka märjaks tahab saada. Pealegi ei ole mul vihmavarju, et õue minna. Kõige selle vihma juures on meil endiselt sooja 15 kraadi, kadestage kodused, mul on soe.:)

Kuna mu hele naha; ja juuksevärv on tekitanud prantslastes, araablastes, mustanahalistes palju põnevust, siis otsustasin täna välja minna. Minu plaanid rikkus vihm, kahju, ei saagi oma linna poistele meelehead valmistada. Kihvt on õues käia, võõrad meesterahvad viisakalt tervitavad ja üritavad juttu rääkida, aga mina, mida teen mina? Prantsusekeelt mina ei oska ja inglisekeelt nemad ei oska, seega meie jutuajamistest ei tule midagi välja, jääbki üle vaid viisakalt naeratada ja edasi liikuda.
Ainuke võõras inimene, kellega ma suhelda saan inglise keeles on üks vahva poemüüja. Õhtuti peale kaheksat, kui tekib millegi isu, siis lippan 50 meetrit ja olengi onu poes. Peale kauba, mida osta tahan, saan ka inglise keeles natukene juttu puhuda.

Eile panin kaabeltelevisiooni tööle. Mul on nüüd selline tore kanal, kus saan 24 tundi vaadata seebikaid. Eile lasin enda naabritele kella kaheni muusikat, kujutan ette, et nüüd nädalavahetusel lastakse mulle varajaste hommikutundideni Lady Gagat.

Lõpetuseks lisan siia veel ühe pildi.
Mina annaks rohkemgi bensiini..:)